Soomaal jõe kaldal metsas asub küllap kogu riigis ainulaadne nähtamatu kodu, mille olemasolust on aimu vähestel. Väikeses metsaonnis elab siin juba mitu aastat noor pere, Anna ja Indrek Vainu pisitütre Raba Rü-ga. Õige harva eksib siia kutsumata külalisi, kui mitte arvestada metsloomi- ja linde. Mina sain küllakutse mullu suvel, kui tööülesanded meid juhuslikult kokku viisid.

Kuidas põlisest Tallinna poisist sai emotsionaalne ja põhimõtteline metsakaitsja? Su haridus pole loodusega näiliselt seotud. Kas sa märkasid juba lapsena loodusega toimuvat või tekkis see huvi hiljem?

Olen küll Tallinna haiglas sündinud nagu enamik inimesi, ainult mõni on saunas sündinud (naerab), aga suviti käisin tädi juures Kolga lahe sopis ehedas rannakülas, kus elati traditsioonilist elu: peeti kanu, küülikuid ja sigu, künti põldu hobusega ja merd paadiga, et enda tarbeks kala püüda. Sest kohalike isad ja vanaisad olid sama teinud.

Ma mäletan aega, kui kala hakkas merest otsa saama. Oli iseseisvumisaeg, kui midagi Läänemeres muutus. Meenuvad tädimehe kibestumist täis sõnad, kui läksin mere äärde, kus tal võrgud vees, ja ta rehmas: “Sellel pole mõtet, võrgud on mitu nädalat sees olnud, kala lihtsalt ei ole!” Tema nukker ilme on senini meeles. Ta oli rannakülas üles kasvanud – põlise rannarahva elu traditsiooniline tegevus oli järsku kadunud. Sealt sai mulle selgeks, et keskkonnamuutustega kaasneb ühiskonna ja inimeste allakäik, kultuuri katkestus.

Kommentaarid (27)
Copy