Vindiparvi näeb hingekuuni

Kui põhjavinti üldse kellegagi segamini ajada, siis ehk metsvindiga, kuna nad on sama suured ja rände ajal liiguvad tihtipeale koos. Foto: Karl Adami

Esimesi häälekaid haneparvi pilvitul taevalaotusel märkasin juba möödunud nädalal. See näis pisut kummastav, kuna päevane temperatuur olid ju võrdlemisi suvine. Haned aga ei lasknud end ajutisest soojast petta ja suundusid talvitusaladele. See on üks sügismärke, mida pea kõigil on võimalik jälgida või suisa kuulata, ilma et selleks peaks asulast lahkuma. Paljud tiivulised, kes kevadel võtsid suuna põhja, on nüüd teel tagasi lõunasse ja nii mõnigi neist põikab Eestist läbi. Kui haneparved hakkavad võrdlemisi hästi silma, siis paljude suleliste, näiteks vintlaste ränne võib jääda märkamatuks.

Vintlaste segaparvede nägemiseks ei pea suunduma ranni­kule, vaid neid silmab sisemaalgi. Sügiseti võib vilkaid vintlasi kohata enim koristatud rapsipõldudel, kus nad maha pudenenud terakestega maiustavad. Kõige rohkem annavad tooni rohe- ja metsvindid, kuid terasem silm märkab seltskonnas suurnokk- ja isegi põhjavinte. Just kevad- ja sügisränne on parim aeg põhjavinti­dega kohtuda, sest neid põhjamaiseid linde pesitseb meil võrdlemisi vähe. Peale rände peab mõni tuhat lindu Eestis talvitumistki heaks mõtteks, külastades tihtipeale lindude toidumaju.