/nginx/o/2020/10/09/13402349t1h4847.jpg)
Päikeselisel sügispäeval juhtunud õnnetuse tagajärjel lahkus meie seast armastav abikaasa, hooliv isa, onu, sõber, vend, kogukonna hing, Lääneranna vallavanem. Kindlasti pole loetelu lõplik, sest nagu tema lähedasedki märgivad, jõudis see mees kõikjale.
Eile saadeti Mikk Pikkmets Lihula kultuurimajast viimsele teekonnale.
Ajakirjanik Silvia Paluoja on Pikkmetsade peret tööalaselt tundnud paarkümmend aastat. Miku õe Mirjamiga telefonitsi suheldes hoiavad mõlemad pisaraid tagasi. Tõdemusega, et saatus käis lauale väga halva kaardi.
Aaduni talus jäi reedel pooleli lambaaia tegemine, laupäeval oli mõttes tööd jätkata. Mirjamist neli aastat vanem vend Mikk oli abis, sest talle loomad meeldisid ja tema arvates tulnuks lambaid kui maastiku parimaid hooldajaid neile 150-le, kes õe talupidamises juba olemas, juurdegi tuua.
Laupäeva hommikul käivitas Mirjam auto ja sõitis Mikule järele Oidrema küla keskele mõisavalitseja majja, kus on venna enda kätega perele korda tehtud korter.
Lambaaia juurest mindi nii, et vanem vend Hardi ATVga ees, Mikk pojaga ATVga tema järel ja õde autoga sabas, kuni vennad pöörasid otseteele. Mirjam pidi väikese ringi tegema. Päike paistis, sügise alguse ilm oli ilus. Kruusatee sai otsa, algas asfalt.
“Mikk oli mees, kes kandis ka jalgrattaga sõites kiivrit, ja külarahvas veel imestas selle üle,” meenutab Mirjam.
Sain talle kiiresti abi kutsuda, 112, ja poisi tema sülest kätte. Oleme isekeskis arutanud, et Mikk kaitses oma poega ...
Mirjam Pikkmets
“Järsku tõusis mu silme ees ATV õhku ... Sain talle kiiresti abi kutsuda, 112, ja poisi tema sülest kätte. Oleme isekeskis arutanud, et Mikk kaitses oma poega ...”
See on karm. Noore inimese lahkumine ongi karm, nendib õde.
“Lastele oli Mikk võrratu onu, 15kordne onu, ta klappis lastega hästi, oli nii mänguline, ikka “onu Mikk”,” ütleb Mirjam, mõeldes oma nüüd kolmele vennale ja nende lastele.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/09/13402153t1h62d0.jpg)
Mikk oli see, kes pereliikmeid alati aitas. Olgu mure milline tahes, tema teadis vastust, leidis lahenduse. Teda jagus igale poole ja kõigile, ta oligi särav hing, 100 protsenti oma kodukülas Oidremal juuri pidi kinni, süda pere ja lähedaste päralt.
“Kui tuli teade, et asjad on halvad, pani ta mul aja seisma: tulin Pärnu, sest ma ei tahtnud, et väike õde kusagilt infokanalist seda uudist loeks ... Kui järgmisel päeval meiereisse läksin, oli seal kell seisma jäänud, seierid peatunud täpselt Miku lahkumise ajal,” räägib Mirjam, kelle jutu järgi oli Mätiku talu meierei vennale väga tähtis. Mikk aitas selle arendamiseks projekti kirjutada. Kord võttis aga kätte ja viis kodutalu meierei toodangu Brüsselisse üleeuroopalisele juustumeistrite kokkusaamisele ja tutvustas seda seal.
“Mikul oli palju tegemisi, aga ta leidis aega kodustele, tema jaoks oli talu tähtis ja see, et maal peab elu käima,” räägib õde. “Taastasime külakeskuse, veetorni ... Kasvasime maast madalast tööga kokku, Mikk oli tohutult ettevõtlik, hea pea ja lahtiste kätega ... Avatud hingega suurepärane vend. Eks nüüd peame olema üksteisele toetussambad.”
/nginx/o/2020/10/09/13402349t1h4847.jpg)
MTÜ Lõpe Jahiseltsi juhatuse liige, Oidrema küla elanik Riho Erismaa möönab, et neil on seltsis nüüd liige vähem, seega 34. Juhatuses on Miku vennad Hardi ja Kaarel ning nende isa Aivari venna Almeri poeg Jako Pikkmets.
Jahimeeste seltskonnas pole tiitleid. Jahipäeva võtavad kõik kui puhkust, võimalust minna eemale igapäevastest toimingutest ja tunda end looduse ees vastutavana ja hea on, kui õhtul ei pea koju minema tühja kotiga.
Paljud maapoisid saavad jahipidamise pisiku isalt, vanaisalt või huvist olla looduses. Paljud maal sirguvad poisid on teinud oma esimesed küttimislasud niinimetatud vanaisa loaga. See tähendab, et nad ei olnud ametlikult jahimehed, vaid proovisid vanaisa või isa kõrvalt.
Miku lahkumine paneb paratamatult mõtlema, kui õrn ja habras on elu.
Riho Erismaa
Mikk alustas samuti “vanaisa loaga”. Ta tundis poisikesest saati ümbruskonna jahimaid ja see tõi talle jahiõnne. Ta ei peljanud kätt külge panna looma puhastamisel, lihaportsude lõikamisel, jahimaja korrastamisel.
Jahiseltskonnas kohtab alati sõbralikku, heatahtlikku nöökimist. Seda koges ka Mikk, kui ta ei olnud õigel ajal õiges kohas või kui saak lipsas käest. Erismaa sõnutsi on see kui omamoodi edetabel: kes tabas paremini, kes lasi rohkem mööda. Ikka püüti välja selgitada, milline on see parim Pikkmets ja kas teisedki löögile saavad.
“Miku lahkumine paneb paratamatult mõtlema, kui õrn ja habras on elu,” nendib Erismaa. “Üks vääratus, tehniline rike, kaitsevahendite puudumine ja ... Kaotasime tegusa jahikaaslase, omakülapoisi, kellel oli ambitsiooni, südikust, hakkamist. Laseme ajal kulgeda ja elavatel kanda mälestust temast. Aega tagasi ei keera, on vaid võimalus õppida ja arvestada kõigega, mis on juhtunud.”
Pärast Miku lahkumist alustas selts jahipäeva leinaseisakuga. Nad meenutasid sõpra ja soovisid talle head taevastel jahimaadel.
Saarde vallavanem Andres Annast töötas veel selle aasta juuliski, mil ta oli Lääneranna abivallavanem, Mikuga külg külje kõrval. Viimast korda kohtusid nad õnnetuseelsel päeval Pärnumaa omavalitsuste liidu (POL) üldkogul.
“Miku naer jääb küll elu lõpuni meelde. See oli spontaanne. Kui Mikk naeris, siis Mikk naeris,” meenutab Annast, turtsatades seda meenutades isegi korraks helgelt, kuid tõsineb siis taas.
Nagu Annast nendib, suhtlesid nad Mikuga ennekõike tööalaselt. Harva rääkisid muudelgi teemadel. Annasti mäletamist mööda tutvusid nad POLis 2015. aastal, kui Mikust oli saanud Koonga vallavanem.
Miku naer jääb küll elu lõpuni meelde. See oli spontaanne. Kui Mikk naeris, siis Mikk naeris.
Andres Annast
Mikk usaldas ja kaitses oma meeskonda. Uskus, et kõik teevad, mida tarvis. “Ma ei näinud kunagi, et ta olnuks kellegi peale kuri,” tõdeb Annast. “Ta võis olla küll vahel range, aga samal ajal toetav ja pakkus lahendusi. Ei öelnud, et “olgu olla!”.”
Komisjonides ja koosolekutel osalemist võttis Mikk meeskonnatööna ega laskunud sellele tasandile, mida üksikisik võinuks teisiti teha. Kui midagi oli vajaka, püüdis teha nii, et meeskond saaks töötada paremini.
“Kui asjad ei olnud nii, nagu talle väideti, julges ta seda kõvasti ja selgelt välja öelda,” sõnab varalahkunu kolleeg. Peale selle julges Mikk võtta vastutust.
/nginx/o/2020/10/09/13402347t1h5841.jpg)
Miku õnnetusest kuulis Annast samal päeval kunagistelt kolleegidelt Lääneranna vallavalitsusest, kui juhtunu polnud veel uudistesse jõudnud. Miku iseloomu ja teotahet arvestades uskus nii mõnigi, et ta tuleb sellest välja. “See meeletu energia, mis temas oli ... Ta jõudis väga palju,” märgib Annast. “See tekitaski usu, et ta tuleb sellest välja.”
Aga ei tulnud.
“Minu jaoks oli see väga emotsionaalne ...” nendib Annast ilmselgelt pingutades, et sõnu välja öelda. “Ma ei olnud ainus. Kui Mikk oli haiglas, oli põhiline, mida minu käest küsiti: “Kuidas Mikul läheb?” Ka võõrad inimesed teistest valdadest ja maakondadest küsisid. Ega minagi osanud midagi öelda, kuni ühel koolitusel tuli aeg, kui pidin küsijatele teatama, et Mikku ei ole enam. See lõi nii mõnelgi jalad alt, kaasa arvatud minul ...”
“Kuigi olime kogu aeg koos töiselt, pean mina teda endiselt oma ...” lausub Annast, nutt kurgus, ja kogub end hetke. “Minu jaoks jääb ta sõbraks.”
Ja kindel on, et Mikk ei unune kunagi.
Lääneranna vallavolikogu esimees Arno Peksar puutus väljaspool tööaega Mikuga kokku põgusalt, kuid jututeemasid jätkus neil peale valla muudelgi teemadel. Kui hästi oskas Mikk inimestega suhelda, sealhulgas auditooriumi ees!
“Suure auditooriumi ees kõnet pidades võisin mina enne krampi minna kui tema,” tõdeb Peksar.
Aeg-ajalt tekkis volikogus ikka tulisemaid olukordi, kuid Mikk suutis rahulikuks jääda. “Teda ei olnud võimalik endast välja viia,” märgib Peksar. Ta leiab, et see on positsiooniga inimeste puhul väga oluline omadus.
Mikk kaitses alati oma seisukohti, kui tema tööd kritiseeriti. Samal ajal võttis teiste arvamust arvesse. Peksari arvates jõuabki just niisuguse vaidluse kaudu tulemusteni.
Volikogu esimehel ja vallavanemal tuli ikka ette lahkhelisid, kuid nad ei kakelnud kunagi. “Kui keegi tahab midagi saavutada, siis sõimamine ja jagelemine ei aita, vaid tuleb oma seisukohti selgitada,” sedastab Peksar.
/nginx/o/2020/10/09/13402345t1h6853.jpg)
Mikk oli ideede genereerija, kuid tema miinuseks võis elukogenuma kohaliku poliitiku hinnangul pidada ehk kärsitust. Võib-olla soovis Mikk vahel tulemusi saavutada liiga kiiresti? Aga selline Mikk ju loomult oligi – hooliv ja abivalmis. Olid sa ettevõtja või vallasant, ikka läksid sinu mured talle korda. Ja ta tahtis need lahendada kohe.
Jutud Lääneranna vallavanema abivalmidusest jõudsid maakonnast väljagi. Kaugelt ehk pisike, aga kohalikele suur probleem leidis sageli lahenduse tänu vallavanema sekkumisele. Nii meenub lehetegijaile, kuidas Varbla kandis vaid mõne elanikuga külas raskesti läbipääsetav tee tänu Miku “kärsitusele” kärmelt parandati.
Mikk ei olnud mees, kes oleks kellegi muret alahinnanud või naeruvääristanud. Kui vaja, püüdis ta alati leida kompromissi. Nii läinud suvelgi, kui Lääneranna vallas Vanamõisa–Koonga–Ahaste tee rekonstrueerimise tõttu tuli päevakorda kruusa asemel kõvakatte saava tee äärde jääv päratu kivijõmakas, mis mõne inimese arvates on seotud pärimusega. Tungivalt soovisid nad, et seda tööde käigus ei liigutataks, nagu projekt esialgu ette nägi.
/nginx/o/2020/10/09/13402348t1ha75e.jpg)
Vallavanem suhtleski maanteeametiga ja palus, et võimalusel kivi ei nihutataks. Samal ajal toonitades: vallarahvale on seegi väga tähtis, et tee saaks uuendatud.
Seejuures ei kaotanud vallavanem huumorimeelt. “Vaevalt et keegi seda varastama hakkab,” naljatas ta sõbralikult, kui jutuks tuli kivi kaitse alla võtmise otstarbekus.
Pärnu Postimehe ajakirjanikudki meenutavad Mikku kui heasoovlikku, avatud ja ausat meest. Ta eristus ametikaaslastest. Kui Mikk telefonile ei vastanud, helistas ta alati tagasi. Kui reporter kohe jutule pääses, tervitas Mikk teda enamasti nimepidi, enne kui helistaja end tutvustadagi jõudis – ta oli varasemast tema telefoninumbri salvestanud.
Vallavolikogu esimehel ja senisel vallavanemal ei jäänud omavahel miski rääkimata, kuid täide viimata plaanide nimekiri on Peksari sõnutsi pikk.
Naaber Janno Liiv tundis Mikku lapsepõlvest saati. Ta on üles kasvanud koos tema ja vendadega. “Oleme kasvanud väikses Oidrema külas, käisime perekonniti läbi ja kuna mõlema pered tegelesid põllumajandusega, olid meil samad rõõmud ja mured,” meenutab Liiv.
Alguses ostis sellesse, 1806. aastal Oidrema mõisavalitsejale ehitatud elamusse korteri Mikk. Mõlemal elas vanaemagi siin majas. Janno vanaemal oli seal veel kaks korterit, mis seisid tühjana. “Minul ei olnud algselt plaani siia kolida, aga hiljem, kui minu ellu tuli ka hea inimene, tekkis mõte vanaema korter korda teha,” räägib Liiv. “Ütleme nii, et kui Mikk ei oleks sinna majja kolinud, ei oleks võib-olla minagi siia kolinud.”
Õhtul kaheksaks saime telgi püsti ja veetsime seal meeleoluka ja lõbusa õhtu. Mikk, osav kokk, praadis mune ja ahju peal leiba, väga maitsev oli.
Janno Liiv
Varem tühjana seisnud suur maja vajas kõvasti remonti. “Oleme maja korrastamiseks koos palju tööd teinud ja mõndagi on veel teha,” märgib Liiv. “Meie sõprus Mikuga sai eriti tugevaks just siis, kui Tamme majas elama hakkasime. Olime nagu üks suur pere.”
Sõber toob esile, et Mikk oli alati rõõmsameelne, abivalmis, positiivse ellusuhtumisega, tark, töökas, kange, aga õiglane. Ta oli väga hea isa. Temaga oli alati huvitav rääkida, kuna tema silmaring oli lai. “Minu meelest ei olnud ta spordis just kõige kõvem käpik, jalgpalluritest teadis ainult Roberto Baggiot ja Wayne Rooneyt, aga küladevahelises jalgpallivõistluses lõi alati kaasa,” iseloomustab Liiv. Lisades, et tegelikult lõigi Mikk enamasti kõiges kaasa.
/nginx/o/2020/10/09/13402350t1h78a9.jpg)
Kevadel, koroona aegu oli naabritel raske eraldi hoida. Nii tõi Mikk kusagilt suure köetava telgi, kus sai pereti kahemeetriste vahedega istuda. Ühelt külamehelt hangiti välikatel ja kusagilt leiti sobiv korstengi.
“Nägime telgi püstipanemisega hullult vaeva, Mikk ja tema vend Kaarel käisid veel telgile armatuurist vaiu tegemas,” meenutab naabrimees. “Õhtul kaheksaks saime telgi püsti ja veetsime seal meeleoluka ja lõbusa õhtu. Mikk, osav kokk, praadis mune ja ahju peal leiba, väga maitsev oli. Olime telgi üle väga rõõmsad ja plaanisime seda edaspidigi kasutada.”
Ei mina ega külaelanikudki ole Miku lahkumise šokist üle saanud ega usu seda siiani.
Janno Liiv
Öösel nägi Liiv telgi aknast valgust kumamas. “Mõtlesin, et on ikka kanged mehed need Mikk ja Kaarel,” avaldab sõber lustaka seiga. “Hommikul ärgates nägin maja ees kaheksat tooliraami ja ahju korstnaga. Aru ei saanud, kuhu see telk oli kadunud. Natukese aja pärast jõudis Mikk trussade väel meile ega suutnud vaatepilti uskuda. Hilisema juurdlemise käigus selgus, et Mikk oli enne kojutulekut katlaahju ilusti puid täis toppinud ja sellepärast oligi telk öösel maatasa põlenud.”
Naabrid moodustasid nagu kärgpere ja istusid tihti üksteise juures. “Ükskord, kui Miku naine Maarja oli kodunt ära ja Mikk lastega üksi, tulid pesamuna Mehis ja teisedki lapsed hommikul meile mängima, multikaid vaatama ja hommikust sööma,” meenutab Liiv. “Mõne aja möödudes tuli ka Mikk unise näoga oma lapsi otsima.”
Liivi arvates oligi Mikk see, kes küla kokku tõi. Ta tegi korda Oidrema majandiaegse sauna, kus külarahvas pühapäeviti leili võtab ja maailma asju arutab.
“Ei mina ega külaelanikudki ole Miku lahkumise šokist üle saanud ega usu seda siiani,” tõdeb sõber.
Mul on raske ette kujutada reaalsust, et kirjutan hüvastijätusõnu heale sõbrale Mikk Pikkmetsale. Oli ta ju veel hiljuti täis teotahet, elujõudu, peale selle minust palju noorem.
Kohtasin teda esimest korda, kui minust sai keskfraktsiooni juht riigikogus. Mikk oli selle tööga juba varem alustanud ja temaga tutvudes sain aru, et selles noormehes on sisu. Temast sai minu majandus- ja taristuküsimuste nõunik. Kohe algusest peale sujus meie koostöö hästi. Oma nooruse kohta oli ta äärmiselt kohusetundlik ja kogu vajaliku informatsiooni ja materjali sain õigeks ajaks. Mäletan, et sellal me poliitilistel ega ka isiklikel teemadel palju ei arutanudki, oli selline sõbralik ja asjalik koostöö.
Aastal 2009 sai minust Euroopa Parlamendi liige. Pean tunnistama, et väljakutse oli suur ja tundsin ennast suhteliselt ebakindlalt. Europarlamendi liikmetel on võimalus palgata endale abiks assistente. Teades Miku töössesuhtumist ja tema iseloomu jooni, tegin talle ettepaneku saada minu assistendiks. Mikk kaalus oma otsust mitu kuud ja lõpuks nõustus. Eks temagi mõistnud, et see tähendab viit aastat täielikku elumuutust temale ja ta perele. Võimalused oma perega koos olla muutuvad harvemaks.
Pean eraldi märkima, et Miku vanemad on mingis mõttes erilised inimesed. Nad on oma kodupaiga patrioodid, kelle moto on olnud “vara tööle, hilja voodi”. Tean, et Mikk oli oma kodukoha ja vanemate üle väga uhke, ja see mõttemaailm oli temagi elu moto.
Tuleb tunnistada, et ega ma Miku elu kergeks teinud. Vedasin nende aastate jooksul paljusid raporteid ja see tähendas sadade, kui mitte tuhandete lehekülgede kaupa materjali läbitöötamist, parandusettepanekute kirjutamist, komisjonides ja istungite saalis peetavate kõnede ettevalmistamist. Samuti seminaride ja huvirühmade kohtumiste ettevalmistamist. Enamasti venisid meie tööpäevad hiliste õhtutundideni, aga nurinat ma Mikult selle aja jooksul küll ei kuulnud.
Aitäh ka Maarjale, kes oli mõistev!
Keerulised olid Strasbourg’i nädalad. Elada tuli hotellis ja tööpäevad lõppesid tavaliselt südaööl. Kutsusin siis Mikku sageli linna koos endaga lõunale. Nendel käikudel rääkisime oma perest, poliitikast, elust üldse. Mind hämmastas Miku elutarkus, kahe jalaga maa peal olemine, aina uute ideede otsimine, soov ise oma eluga hakkama saada.
Arvan, et just nende jutuajamiste ajal said meist sõbrad, ja hiljem hakkasid meie peredki läbi käima.
Ma arvan, et tal olnuks keeruline päris selline olla, kui tal poleks olnud kõrval tema armast Maarjat. Neid liitsid pere ja imetoredad lapsed.
Külastasime abikaasaga vahel nende kodu ja meid hämmastas nii noore mehe rahulikkus ja elukogemus, kui ta lastega suhtles. Ei hääletõstmist, vaid heatahtlik aasimine ja olukorra konkreetne lahendamine. Mäletan, et pisut naljaga pooleks, aga siiski soojad, olid ka Maarja ja Miku pulmatõotused.
Kuulsin kuidagi möödaminnes, et Oidrema külas Pärnumaal on juhtunud õnnetus mootorsõidukiga. Koht oli tuttav, aga ma ei arvanud korrakski, et see võiks olla Mikk. Kui kuulsin, et õnnetuses osales Lääneranna vallavanem, olin ehmatanud ja süda aimas halba. Mul oli hea meel, kui kuulsin, et poeg pääses õnnetusest väikese ehmatusega. Küll tegi mind ärevaks see, et ta isa helikopteriga PERHi toimetati. Ikkagi uskusin, et mõne aja möödudes asjad paranevad ja Mikk tuleb sellest välja.
Ja siis, ühel hommikul, tuli teade, et Mikku enam ei ole.
Suure kurbusega mõtlen, et oleme kaotanud südamliku ja tööka noore eesti mehe. Inimese, kes ei hädaldanud, vaid lõi oma elu ise ja vastutas selle eest. Oleme kaotanud armastava abikaasa ja kolme imearmsa lapse isa. Üks tugev Eesti perekond on kaotanud oma poja ja venna. Sõbrad ja töökaaslased on kaotanud muheda seltsilise ja kolleegi.
Puhka rahus, teekaaslane, sõber, armastav abikaasa, hoidev isa, Eesti patrioot Mikk Pikkmets!
Vilja Toomast
/nginx/o/2020/10/09/13402159t1h3d8e.jpg)
Mikk Pikkmets oli abielus ja kolme lapse isa. Ta oli Eesti poliitik.
Kasvades kuueliikmelises peres, lõpetas ta Lihulas põhikooli ja omandas keskhariduse Pärnu Koidula gümnaasiumis. Aastal 2007 lõpetas Estonian Business Schoolis rahvusvahelise ärijuhtimise eriala. Seejärel jätkas õpinguid Tallinna tehnikaülikoolis majandusarvestuse erialal, kuid katkestas need Euroopa Parlamenti töölesuundumise tõttu.
Jaanuarist 2006 augustini 2009 töötas ta riigikogus keskfraktsiooni nõunikuna ja seejärel viis aastat Euroopa Parlamendis Vilja Savisaare (nüüd Toomast) nõunikuna.
Aastal 2009 kandideeris Mikk Pikkmets kohalike omavalitsuste valimistel Koonga vallas, osutus valituks ja juhtis neli aastat spordi- ja noorsookomisjoni. Järgmistel valimistel 2013. aastal saavutas samas vallas valimisliiduga Rukkilill 104 häälega parima tulemuse. Pärast pooleli töökohustuste täitmist nõunikuna Euroopa Parlamendis sai temast Koonga vallavanem 1. märtsil 2015.
2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järel sai Pikkmetsast 9. novembril 2017 Lääneranna vallavanem. Taas kogus ta valimistel piirkonnas enim hääli: 298.
2019. aastal kiitis Eesti valitsus heaks kandidaadid, kes esitatakse kohalike omavalitsuste teemal kaasa rääkimiseks Euroopa Liidu regioonide komitee liikmeteks aastateks 2020–2025. Üks kandidaatidest oli Pikkmets.
Pikkmets oli Pärnumaa omavalitsuste liidu (POL) aseesimees, SA Pärnumaa Arenduskeskuse nõukogu esimees ja MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu juhatuse esimees.
2003. aastast tegeles jalgpalliga ja mängis Estonian Business Schooli võistkonnas Eesti meeste meistrivõistlustel 5. ja 4. liigas. Samuti on ta mänginud viis aastat Brüsseli Euroleague’i Eesti meeskonnas.
Ta kehastas episoodilises rollis jahimeest Arbo Tammiksaare 2011. aastal linastunud filmis “Täitsa lõpp”.
Veidi üle kümne aasta oli ta Eesti Keskerakonna liige: 29. jaanuarist 2002 kuni 3. maini 2012.
Tänavu 19. septembril kell 11.38 sattus Mikk Pikkmets kodukülas Oidremal raskesse liiklusõnnetusse, kui tema juhitud ATV sõitis teelt välja. Ta toimetati politsei- ja piirivalveameti kopteriga Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kus ta suri 29. septembril. (PP, Vikipeedia)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)