Sirje Niitra: Usalduslik sõprus koolist kaasa elu lõpuni

Mõnikord kestab lasteaiast või koolist alanud sõprus surmani. Foto: Ain Protsin

Olen mõelnud, miks mu parimad sõbrad pärinevad kooliajast – mõni koguni algklassidest, mil koos Raeküla koolis õppi­sime, teised aga Pärnu August Jakobsoni nime kandnud 1. keskkoolist, mis asus Riia maantee äärses valges majas.

Ma ei tea, miks mul on alati suur rõõm näha klassikaaslasi. Tegelikult tean vastust, sest kui sõprus on nii kaua ajaproovile vastu pidanud, saab klassiõde või -venda usaldada igas olukorras. Ja klassikokkutulekul on nii ­tore kooliaja lõbusaid seiku meenu­tada, mis sest, et mõnda klassikaaslast, keda vahepeal pole aastaid näinud, enam hästi äragi ei tunne, sest kõik me oleme muutumises.

Mu tütargi kohtub üsna regulaarselt oma Jakob Westholmi kooli lõpetanud klassiõdedega, kellest paremaid sõbrannasid pole hiljem tekkinud. ­Sama kehtib tema elukaaslase kohta, kelle suuremad sõbrad on Loo koolist. Näiteid igikestvast koolisõprusest leiab igalt poolt.