Hallrästas hoiab terroriseerivad ­varesed hoovist eemal

Hallrästale meeldib väga kõiksuguste marjade ja viljadega maiustada. Foto: Karl Adami

Mõni aeg ­tagasi möödusin oosidel paiknevast lageraielangist, mis juba mitu sügist andnud rikkalikku pohlasaaki. Et mulle nende punapõsksete palukate mekk meelepärane on, haarasin esimesest ettejuhtuvast taimekimbust mõne marja. Veidi ringi vaadanud, märkasin, et võrreldes kuutagusega on pohli märkimisväärselt vähemaks jäänud. Põhjust ei maksa otsida üksnes heitlikest ilmadest ja süvenevast sügisest, vaid selsamal langil jäi mulle järjest vahele hulk rästastest marjasöödikuid.

Kuigi pohli mekkisid nii must- kui vainurästad, olid peamised marjahuvilised hallrästad, kes enda kohalolust valjuhäälselt märku andsid. Neid kirjusid, pasknäärist veidi väiksemaid laululinde silmab nüüd salkadena toimetamas asu­lateski, kus nad vitsutavad head-paremat nii pihlakatel, lodja- kui õunapuudel. Aastaid olen lootnud loitvatel pihlapuudel kohata põhja poolt saabuvaid kauneid siidisabu, kuid alati jõuavad hallrästad ette. Pihlapuud võivad marjadest suisa punetada, kuid hallrästad kindlustavad, et puudele jääb rikkalikku saaki meenutama mõni harv mari.