KK Pärnu 20 ehk Kuidas sündis meie meistriliiga kossusats

On tõsiasi, et meil on meistriliigas korvpallisats suuresti tänu Mait Käbinile. Teekond tipptasemel võistkonnani algas 2000. aastal, kui karjääri lõpetanud kossuäss kolis Tallinnast suvepealinna ja lõi siia Pärnu korvpalliklubi. Spordipüramiidi alus oli laotud ja praegu näeme selle vilju: meistriliigas mängib siinne meeskond ja Eesti koondisest leiab kohalikke mehi.

Käbin lõpetas tipptasemel karjääri 1999. aastal BC Tallinna ridades. Selleks ajaks oli ta käe andnud juba treeneriametilegi: töötanud aastatel 1991–1993 TSIKis (praegune Audentes) ja aidanud 1997. aastast käima lükata Tiit Soku korvpallikooli.

Kui tolle aja kohta olid pealinnas noorte korvpallurite võimalused suurepärased, siis Pärnus teatud vanuseklassidele olematud.

Pealinnas sündinud mees hakkas armastatud mänguga tegelema küll Pärnus Lembit Rebase käe all, ent karjääri lõpuks oli end kenasti sisse seadnud sünnilinnas. Pärnumaaga sidus teda Tammiste suvila, kus soojal ajal aega veedeti ja mille eest tuli hoolt kanda.

Kui käes oli järjekordne augusti lõpp – täpsemalt 2000. aasta oma – ja tuli hakata taas asju pakkima, tekkis ühes abikaasa Margitiga kahetine tunne: aga mille pärast me tagasi kolime? Äkki jääks hoopis Pärnu? Võtaks hoopis riski ja teeks ise siin midagi: kossuklubi rajamise kogemus on ju Soku koolist olemas! Miks mitte proovida?

Nii läkski. “Pärnus oli nii pikalt noortekorvpalli osa puudu. Polnud treenerit, kes seda asja veaks,” keris praegune Pärnu spordihalli juhataja ajaratta millenniumivahetusse.

Jäämisele aitas kaasa tõsiasi, et Käbin leidis lisatööd Rääma põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Kossuklubi läks täistuuridel käima ja kõik sujus ladusalt. Äsja, 28. septembril, täitus KK Pärnul juubel ehk 20 aastat.

Meeletu huvi

“Poisse tuli uksest ja aknast,” muheles Käbin, meenutades kossuklubi starti, ja lisas, et pidi oma seitsmekohalisele Chryslerile kiiresti katuseboksi muretsema. Sinna tuli mahutada kaks pallikotti, sest auto oli alatasa poistest tuubil. “Tahtsin võimalikult palju lapsi gruppidesse saada. Nii sai Raeküla ja Rääma kooli vahet sõidetud. Tulin Raeküla lastele vastu, et nad ei peaks ise Räämal trennis käima. Arvasin, et nad ei tule ise nii kaugele. Raeküla pundist hakkas näiteks Rannar Raap kohe silma.”