Andres Sooniste: “Meri võib viia ja meri ka toob …”

Tarbijakaitseameti eelmine pea­direktor, praegu Salva kindlustuse Pärnu- ja Saaremaa regiooni juht Andres Sooniste heidab pilgu ajalukku ja analüüsib põhjusi, mis on tõuganud inimesi pettuse teele. Kuidas on lood praegu? Foto: Liis Treimann

Vana-Kreeka müütide kangelased pidasid enne oht­likule mere­retkele asumist nõu Delfi oraakliga. Päris elus võtsid Kreeka kaupmehed aga kasutusele kindlustuse, et Poseidon neid täielikult pankrotti ei viiks. Ja nad ei olnud kaugeltki esimesed: dokumenteeritud kindlustuse ajalugu viib meid ajas tagasi Vanasse Babülooniasse. Vana-Roomagi majanduslik edukus tugines märkimisväärselt kindlale merekaubandusele ja seda toetavale kindlustuslaadsele finantseerimismudelile. Niisama kaugele kui kindlustuse ajalugu ulatub kindlustuspettuste vastuoluline ­jalajälg.

Enne kui hakati rakendama pettusi ennetavaid reegleid (teadaolevalt 14.–15. sajandil), olid äri­eetika, sealhulgas kindlustuse reeglite eiramise puhul sanktsioonid äärmiselt karmid. Ka hiljem, kui näiteks 15. sajandil Gascoigne’i ­lahes kaubalaeva ja selle lasti päästmisel selgus, et kirjade järgi kardinaid vedaval laeval olid lastiks vaid kivid, karistati pettuse eest nii kaptenit kui kindlustusmaak­lerit surmamõistmisega. Samuti nägid 16. sajandil Hollandi reeglid kaptenitele, kipperitele ja kindlustusvõtjatele pettuse korral ette surmanuhtluse.