Jana Ots: Miks suletakse hooldekodude uksed?

Hooldekodude külastamine on taas piiratud. Foto: Urmas Luik

Ühiskonnas on mitu inim­rühma, kes pole võimelised ise oma õiguste eest seisma, ennast kaitsma ja veel enam: vahel nad isegi ei oska oma õigusi endale teadvustadagi. Näiteks kes seisab hooldekodude klientide õiguste eest? Eakad ise ei suuda seda teha, muidu nad ei viibiks sedasorti hooldusasutustes. Kas ühiskonnas leidub keegi, kes teadvustab nende inimeste olukorda praeguses muutunud maailmas? Mina usun, et igaühe ­õigusi tuleb aktsepteerida, ka siis, kui ini­mene ise ei tulegi selle peale, et seda küsida.

Tunneme suurt hirmu koroonaviiruse ees ja sageli peab riik tegema raskeid otsuseid ja valikuid viiruse leviku tõkestamiseks. Need on kahjulikud ettevõtetele ja koormavad psüühiliselt inimesi, sest meie isikuvabadust piiratakse: ei lubata ööklubisid külastada, pidusid pidada või seatakse kahtluse alla Rally Estonia korraldamine. Aga võtkem hetk, mõtlemaks, mida tunnevad praegu hooldekodudes meie eakad sugulased, kui taas on uksed omastele suletud ja nad on üksi. Samamoodi üksi olid nad kuude kaupa kevadise karantiini ajal. Ainult kolm kuud sai suvel piiratult ja kaitsevahendeid ­kasutades hooldekodusid külastada.

Pangem ennast ­korraks näiteks ühe 93aastase memme olukorda: tal pole ­siinilmas enam omaealisi sõpru ega ka enda põlvkonnast ühtegi sugulast elus.