Sügis tõotab tulla urvalinnurohke

Urvalinnuga trehvamiseks võiks võtta ette järve- ja jõeäärsed lehtpuu­salud, kus ­leidub sangleppa, halli leppa, kaske. Foto: Karl Adami

Tänavune sügis on viivitanud nii haabade, pär­nade kui ka remmelgate rüü võõpamisega. Sellegipoolest on sügis süvenemas: esimesed hallad ja lumesajudki siin-seal Eestis nähtud. Tali seab end sisse põhja poolgi ja sellega seoses kohtab meil juba hulganisti talikülalisi, kes heitlike olude eest pagevad. Olen silmanud siidi­sabaparvi, kes nõutult marjadeta pihlapuid põrnitsevad, aga ka taevalaotuses kulgevaid laulu­luiki ja isegi pisikesi lepavarblasi.

Urvalinde, keda rahvas kutsub lepavarblasteks, nägin lehtes kaseokste keskel toitu otsimas ­juba septembri keskpaigas. Kahel eelneval sügisel oli neid väikesi vintlasi meil aga pigem kesiselt.

Urvalind on rändlind ja talvituja, kes meil eriti ei pesitse. Kui neil väikestel värvulistel põhjas toitu jagub ja ilmgi talutav, pole rändeks ju erilist põhjust ja seetõttu erineb rändavate urvalin­dude arv aastati. Nii võib mõnel hooajal urbade kallal nokitseda kuni 10 000 lindu, järgmisel ­sügisel aga suisa pool miljonit isendit. Tänavune sügis tõotab tulla urvalinnurohke.