Johanna Roos: Kavalad kaabud ja vere keema ajamise strateegia

Mart Helme sõnavõtt vallandas tõlgenduste laviini. FOTO: Eero Vabamägi

Miks? Seda küsin endalt iga kord, kui avastan jälle silme ees virvendavalt ekraanilt vearohke, totrusest-nõmedusest nõretava kommentaariumi, kus kaks vaenlast, liberaalid ja konservatiivid, on kiskuma läinud. Mõistsin aga viimati LGBT-kogukonda puudutavaid artikleid ja nende arvamuskasti sisu lugedes: “Vau, kaval töö, kaabuduo Mart(in), milline oskuslik käik endale tähelepanu tõmmata ja turmtule alla sattununa toetajaid meelitada.”

Mind on kasvatatud järgima aforismi “Kui midagi tarka öelda pole, siis vaiki” ja nii olen püüdnud moka maas hoida, isegi kui teema põletab seestpoolt nii, et lööks küüned endalegi sisse. Ei saa jätta nentimata, et ükski Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) vaenulik sõnavõtt ei jäta mind külmaks.

Küll sain mingil hetkel aru, et see ongi meie konservatiivide ehk vanameelsete (nõnda ütleb sünonüümisõnastikki) eesmärk: keksida õhkõrnal piiril, mille taga on terminid “vihakõne”, “vihkamine”, “diskrimineerimine”. Ja siis vahetevahel varvas üle serva vette libistada ja sellega meedias uudislaine tekitada, rahvas tagajalgele ajada ja veri keema panna. Parempoolsetele Andres Paasidele (pean siin silmas marurahvuslasi, kes sarnaselt Tammsaare “Tõe ja õiguse” peategelase Vargamäe Andresega põikpäiselt mülka serval istuvad ja oma arust ilusat viljapõldu imetlevad) on selline käitumine lausa jumalik: mida koledam on kaabude (ekrelaste) sõnavõtt, seda suurem toetus. Selline mulje on mulle jäänud ja ükskõik, millal mõnele keskustelule satun, jäävad silma just sedasorti toetusavaldused.

“Mida rohkem kuldaväärt Delfi neid (Mart ja Martin Helmet, J. R.) mustab, seda rohkem nad mulle meeldivad,” avaldab sotsiaalmeedia kommentaariumis üks naine. “Täitsa kahju Helmedest!” tunnistab Postimehe loo all teine. “Mart Helme kaitseb neid väärtusi, mille jaoks on Eesti vabariik loodud,” põhjendab siseministri sõnavõttu kolmas. 

EKRE on leidnud sooja koha, kuhu pugeda.

Johanna Roos

21

Ma ei ole näpuga järge ajanud, mida täpselt minister väljaandele Deutsche Welle ütles ja kuidas eri kanalid on seda tõlgendanud, vene keelgi pole mul suus – vahet pole, kampaaniaks on piisanud, portaalid kihavad, valitsuses on kriis. Nii läheb iga kord, olgu sõnakõlks “Las jooksevad Rootsi!”, “Kui on must, näita ust!” või “Kus on lehm?”. EKRE on leidnud sooja koha, kuhu pugeda. Ilmselt teavad nad väga hästi-täpselt, kuidas meedia selliseid väljendeid võimendab ja mismoodi toetaja nende kaitseks välja astub. Rünnatakse vähemusi, sest nagu sõna isegi ütleb: neid on vähem. 

Seda, kas erakonna eesmärk ongi tähelepanu endale tõmmata või vähemusi välja süüa, ei julge ma väita. Ei saa öelda sedagi, et EKRE kius on üldiselt vähemuste pihta suunatud, sest nagu sotsiaalminister Tanel Kiik (Keskerakond) intervjuus “Ringvaatele” ütles, on meist igaüks mingil eluetapil vähemuses: kas soo, seksuaalse sättumuse, vanuse või haridustaseme poolest.

Küll on ekrelaste sõnadel väga tugev, tihtipeale halb mõju ja seda kasutavad nad väga taibukalt enda kasuks ära. 

Läheb kuu või kaks, kui teema unub ja leitakse järgmine rammetu, tehakse ta maha ja teenitakse tema arvelt endale punkte.

Johanna Roos

21

Kuidas seda muuta? Sellele ei leidu vastust mul ega ilmselt kellelgi teisel. Kui, siis peaministril, erakonnakaaslastel ja valitsusliikmetel, kes selliste sõnade eest vastutusele saavad võtta. Siiani ei ole erakond vaenust saanud muud kui kasu: poliitikud näevad, et öeldu tekitab ajakirjanduses tormi, kuid reaalset tagajärge sel pole, pigem sütitab pooldajaid ja samamoodi mõtlejaid, annab neile kütust. Meeleavaldusigi vaatavad riigikogu samettoolis istuvad Helmed kui komöödiat, mis lõbu ja nalja pakub, mõistmata, et selle taga on väga suur valu ja meeleheide. Ja milleks?

Läheb kuu või kaks, kui teema unub ja leitakse järgmine rammetu, tehakse ta maha ja teenitakse tema arvelt endale punkte. See on kaval strateegia ja kui heita pilk ajalukku, nii endistele kui senistele maailmavalitsejatele, siis täpselt samuti on tehtud varemgi: NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei), Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei. Äärmustes kasvab viha ja miskipärast tõstab see vedajad etteotsa. Olen korduvalt pead murdnud, kuidas saab see võimalik olla, ega mõista siiani.

Õhku jääb palju küsimusi. Kas vähemused tõesti hirmutavad niivõrd, et enesekaitseks tuleb neid igal võimalikul viisil ja hetkel solvata? Kas heaga ei õnnestu eestlaste poolehoidu pälvida, et tagataskus on alati mõni vihasõnum varuks? Kas leppimiskunsti mõiste on konservatiivide mõttes uidanud või on see sarnaselt nüüdiskunstilegi vastumeelt ja mõistmatu?

Rahvaerakonna tegutsemisviis on küll rebaslikult kaval, kuid paljude, sealhulgas minugi silmis piinlik, haavav ja vastutustundetu. Kurb on.

Tagasi üles
Back