/nginx/o/2012/01/20/920668t1h1c5e.jpg)
Tänavu 6. jaanuaril Raadio 2 “Aastahitt 2011” jagamisel looga „Maksmata võlad“ aasta demo auhinna võitnud Pärnu folkpunkbänd Legshaker on sellise nime all tegutsenud napilt alla kahe aasta, kuid muusikaga on selle liikmed tegelnud juba rohkem kui paar kümnendit. Nii koos kui eraldi.
Ansambli laulja Tarmo Tamm pole selles suhtes erand. Helide maailm on köitnud teda üle poole elu. Alguses rohkem hobi korras, hiljem märksa tõsisemalt.
„Eks see kõik algas koolist. Millalgi kaheksakümnendate lõpus. Punk levis lainena üle maa ja läksin sellega kaasa. Samal ajal hakkasime tegema koolibändi,“ tuletas Tamm meelde, kuidas ta muusika juurde jõudis. „Siis tuli OTK, kuid see läks üheksakümnendate alguses laiali, sest nüri pungi tagumine tüütas ära.“
Paus ja uus tulemine
Pärast OTK lagunemist tegeles Tarmo veidi vokalistina kollektiivis New Moon.
„Meil läks hästi. Astusime palju kordi püünele selle pundiga ja tegime mõne loo Mai stuudios linti,” meenutas Tamm. “Isegi Koit Raudsepp lasi meid raadiost, kuid lõpuks jäi see asi ikkagi soiku. Ma ei tundnud end lauljana eriti tugevana. Väga ei viitsinud ja tahtnud ka enam, sest oli vaja muule keskenduda. Ja nii see paus sisse tuligi.“
Peamine põhjus, mis mehe muusika juurest eemale tõmbuma sundis, oli siiski pere tekkimine. Mitte meelega, vaid hea meelega, sest nii oli vaja. Hoolimata väikesest edust, mis teda juba laval saatnud oli, ei lasknud Tarmo end selle petlikust särast eksitada, lähtudes vanarahvatarkusest, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Tahtmine muusikat teha aga ei kadunud.
„Väga pikalt ei teinud midagi. Mingi viisteist või kuusteist aastat polnud mahti, kuid siis tuli isu tagasi. Pereelu oli kindel, elamine soetatud ja kõik muu paigas,“ selgitas Tamm, mis teda tagasituleku peale mõtlema pani. „Helistasin siis vanadele OTK kaaslastele ja võtsime pundi uuesti kokku. Tegime natuke proovi ja paar laivi ka. Üldiselt oli päris vahva, kuid midagi jäi nagu puudu. Kuna Heini ja Argo olid vahepeal pärimusmuusikaga kokku puutunud, pakkusid nad välja, et võiks hakata ajama sellist Flogging Molly stiilis folkpunki. Kõigile see mõte meeldis ja nii ta läks. Sündis Legshaker.”
Muusika pole ainus huvi
Kuigi muusika nõuab viimasel ajal üha suuremat tähelepanu, pole see kõik, mis Tarmot huvitab.
„Mulle meeldib väga kalal käia. Nii lanti loopimas kui põhjaõngega püüdmas,“ läksid Tamme silmad oma lemmikhobist rääkides põlema. “Olen kirglik kalamees. Mul on isegi kalastajakaart. Kui vähegi võimalik, lähen kalale.“
Veel üheks lemmikharrastuseks, mis Tarmo meeli köidab, võib pidada Kaitseliitu. Ja seda juba üle viieteist aasta.
„See juhtus juhuslikult, 95. või 96. aastal. Oli suur huvi relvade vastu, kuid sel ajal polnud seda võimalik kuskil mujal rahuldada. Sellepärast saigi liitutud,“ naeris Tamm proosalise põhjuse üle, miks temast nädalavahetusesõdalane sai.
Nüüd on muidugi poisikeste huvi püssi lasta ja pauku teha teisenenud mõnusaks meelelahutuseks. “Mulle meeldib metsas,” tõdes Tamm. “See on huvitav vaheldus hallile argipäevale. Omamoodi puhkus.“
Töö kiidab tegijat
Möödunud aasta lõpus ilmunud Legshakeri debüütplaat on saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Mitte ainult andunud austajate hulgas, vaid mujalgi, mille tunnistuseks võib mingil määral pidada Raadio 2 aasta demo auhinda.
“Ma pole muusikat kunagi otseselt õppinud. Me keegi pole. Kõik on tulnud omal käel. See auhind on meile väga suur asi,“ tunnistas Tarmo siiralt ja lisas mõne hetke pärast kerge muigega: “Ajalukku oleme nüüd oma jälje jätnud. Võib öelda, et kõik, kes edaspidi folkpunki tegema hakkavad, on seda meie järgi tegema hakanud.”
Saavutatud edu pole Tamme pead õnneks segi ajanud. “Muusika on mulle küll väga oluline, kuid muuks peab samuti aega jääma. Eelkõige pere jaoks, sest lähedaste toetuseta ma kõike seda saavutanud ei oleks,“ oli ta kindel.
Legshaker
Tarmo Tamm - laul.
Heini Soobik - lõõts, vilepill.
Argo Mägi - mandoliin.
Priit Sutt - basskitarr.
Raimo Pulk - kitarr.
Meelis Juss - trummid.