Absalonide vikerkaarekarva kodu loob sooja tunde

Ahi on kahe avaga, neid avasid kutsub Sigrid naljatamisi enda ja abikaasa pooleks. Kolde suurema suu kaudu käib kütmine, esikusse avanev mulk on mõeldud toiduvalmistamiseks. Foto: Urmas Luik

Sigrid ja Vaido Absaloni ning nende kahe tütretirtsu kodu Reiu külas iseloomustab tabavalt käibefraas „kaua tehtud, kaunikene“.

Absalonide Muuli-nimeline majapidamine laagerdus perel mõtteis üheksa aastat, enne kui unistusest käegakatsutavaks reaalsuseks sai.

Nüüd, poolteise aastaga vundamendist viimase detailini valmis elamine mõjub kesk lumevalgust kui ere värviplahvatus lõuendil. Fotograafist pereema Sigrid, kes usub, et interjöör peegeldab omaniku sisemust, on niisama päikeseline kui tema värviküllane kodu, kuhu pere kolis sisse mullusügisesel koolivaheajal.

Üheksa aastat saunas

Kui Absalonid üheksa aasta eest aastase tütrega Pärnust Tahkuranna valda Reiu külla mändide rüppe elama asusid, ei hakanud rahakott kohe elumajale peale ja pere seadis end sisse uhiuude saunamajja, mis, tõsi, on ruumikam kui paljudki kodud. 140ruutmeetrisesse hoonesse jäädi üheksaks aastaks pidama.

Esiotsa mõeldi küll kibekiirelt eramugi püsti lüüa, kuid nagu Sigrid ütleb, „ei sirgunud rahapuu nii kiiresti“ ja pangale võlgu oma kodu Absalonid ehitada ei tahtnud. Sammhaaval ega poolikult samuti mitte, sest leiti, et kui majategu ette võtta, siis korraga ja lõplikult.

„Ütlesin mehele, et enne ma majja ei tule, kui viimanegi liist on paigas,“ naerab Sigrid, sest teab varasemast, et ajutised lahendused ja lõpetamata ilutööd kipuvad püsivaks jääma.

Vahepeal täienes pere teise tüdrukuga ja ajuti näis, et saunast „päris majja“ ei jõutagi, ent tunamullu kevadel eest helistas pereisa kaasale ja palus märkida krundil ära koht, kuhu maja tulema peaks.

„Võtsin lapse liivakastist neli mänguasja ja asetasin tulevase kodumaja nurkadesse maha. Mänguasjad jäidki paika, kuni tuli kopp ja hakkas lelude vahelt kaevama,“ räägib Sigrid. Et naine oli jõudnud aastatega saunamaja ümber kauni haljastusega aia kujundada, jälgis ta elamu asukohta määrates, et aiailu tulevase kodu akendesse õige nurga alt paistaks. Nii on nüüd elutoa maast laeni aknast, kust tuba soojal ajal välja puitterrassile laieneb, pereema rajatud kiviktaimla ja veekosk kenasti näha.

Sigrid tunnistab, et algul kavandas ta kaasaga suurt, 300ruutmeetrist kodu, aga aastad saunamajakeses kärpisid plaane. „Mõistsin, et kui juba pisema maja koristamisega on tükk tegu, mis siis veel kaks korda suuremast elamisest rääkida.“

Valminud elamus on 164 ruutu põrandapinda, mis nii koristamise kui ülevalpidamise mõttes igati paras.

Kodu ise aga tuli igati perenaise nägu: omapärane ja koloriitne. „Mulle meeldivad värvid,“ selgitab Sigrid. „Eks see ole isiksuses kinni. Ma ei ole hall hiireke, vaid edev. Proovisin küll korra ühest sisekujundusfirmast nõu küsida, aga nende välja pakutud ideed näisid mulle kuidagi kahvatud. Lõpuks tegingi kõik nii, nagu ise tahtsin.“

Punane ja valge

Esimest korrust, kus asuvad poolavatud köök, elutuba, kabinet ja duširuum, läbib kärtspunane toon. Just seda värvi on kunstkivist köögimööbelgi.

Pilkupüüdva köögimööbli valmistaja leidmisega oli Sigridil tükk tegu. Pärnust tal valmistajat saada ei õnnestunud. Küll peeti tema ettekujutust liialt hullumeelseks, sest naine soovis veripunasele valge tööpinnaga mööblile ümaraid ääri, küll küsiti sahtlisulgurite eest põhjendamata kõrget hinda.

Lõpuks avastas Sigrid Tallinnast firma Karimus Köögid, millega koostöös erepunase mööbli eskiis paberile, valmis ja paika saadi.

Firma Elica ümmarguse valge õhupuhasti juhatas ühest Itaalia kataloogist kätte samuti Karimus Köögid. Teist sellist praegu üheski Eesti kodus olla ei tohiks. Ringikujuline kubu mängib hästi kokku kapiustesse lõigatud valgete mummudega.

Riburada pidi võrguavarustest otsides tulid ülejäänud valget värvi köögimasinad. Ühe erandiga: valge integreeritav gaasipliit jäigi leidmata. Lõpuks sai paika retrohõnguline valge elektripliit, millega perenaine igati rahul on.

Absalonide külalised on märkinud, et siit majast ei leia ühtegi asja, mis poes müügil. Tõsi, aga ainult pooleldi. Näiteks punased ja valged tööpinna kohal rippuvad tilgakujulised valgustid pärinevad Pärnu Bauhofist. Sobivate lampide leidmiseks sõideti kogu Eesti läbi, kuid lõpuks satuti „just sellistele nagu vaja“ Pärnus peale.

Mereteema läbib elupaiga sisekujundust nii köögis, duširuumis kui ülemise korruse vannitoas. Ühelt poolt suunavad seda mändide vahelt tuppa paistev Pärnu laht ja rand, teisalt asjaolu, et pereisa Vaido tegutseb väikealuseid tootvas firmas.

Et ruumide seinu võiksid katta seinamaalingud, oli Sigridil kindel mõte ammu.

Pärnu kunstnik Eda Mikker, kelle käekiri Sigridile esimesest pilgust meeldis, maalis seinapildid valgele kruntvärvile. Kööki sai õrnsinise fooniga seinamaal paika siis, kui mööbel oli juba paigas. Pilt kujutab merre ulatuvat muuli, sest kiviviske kaugusel Absalonide kodust on ehtne kivimuul ja kodugi kannab Muuli nime.

Poolavatud köögi ja elutoa vaheline sein jookseb kokku ahjuga. “Tellisseina ma ei tahtnud, ahju ja seina jaoks leidsin meeldiva kivimi jällegi internetist,” räägib Sigrid.

Soomes kaevandatud hallikas hõbekivi hoiab sooja nagu Eestis enam levinud tulikivi.

Elutoa lae keskosa on pisut alla toodud, sest pereisa soovil paigaldati lae äärtesse ümber toa jooksev valgustus. Tuledel saab värve vahetada ja neid vilkuma panna.

Esimesel korrusel asuva merekarva duširuumi põrand meenutab jahitekki. Veekindel põrand valmis pereisa laevaehitusfirmas üle jäänud tiikpuu tükkidest.

Üks avara duširuumi seintest on Mikkeri tehtud maalingu all, plaaditud on vaid dušinurk. Jahtlaeva ehitusmaterjali on oskuslikult kasutatud mujalgi. Näiteks maja küttesüsteemi ruumi kumera seina ja ukse tarbeks. Laines tiikpuusein uksega, mille taga süsteemid asuvad, on ehitatud duširuumi ühte nurka, aga mõjub pigem orgaanilise dekoratiivseinana, sest sulandub tiikpuust põrandaga ühte.

Sigrid soovitab kodu sisustamisel käia palju poes, hoida silmad lahti, sirvida sisustusajakirju, ammutada ideid võrgupoodidest. Kui meeldiv ja sobiv leitud, ent selle hind ületamatuks osutub, ei tasu alla anda, vaid otsida alternatiive.

Näiteks leidis Sigrid Otto kataloogist meelepärase mustast metallist esikunagi koos jalatsiriiuliga. Otsustanud, et selle hind ja tellimise aeg pole vaeva väärt, sai naine kaubale kohaliku sepaga, kes sepistatud nagi kiiremini ja soodsamalt valmistas. “Seejärel lasin samal meistril teha trepikäsipuu, kõik kardinapuud, nagid, uste ja sahtlite nupud,” sõnab Sigrid.

Sõnaõigus lastele

Üheksa aastat saunamajas kulusid marjaks, mõistmaks oma pere täpseid vajadusi. Panipaiku, mis igas peres tarvilikud, seal polnud. Uues kodus on neid aga rohkem kui üks. Paar hoiukohta on nutikalt teisele korrusele viiva trepi sisse peidetud ja ülakorruse trepihallist osa võtab enda alla mahukas garderoob. Neisse mahub kõik ära nõnda, et näiteks ema-isa magamistuppa enam kappi ega kummutit vaja polnudki.

Teisel korrusel asuvad ka tüdrukute toad ja vannituba.

Sigridi sõnutsi lõid tütred oma kambrite sisustamisel innukalt kaasa ja mõlemad toad valmisid elanike soovide järgi.

Mööbel asetseb piigade kõrvuti tubades peegelpildis. Kummagi ruumi seinal on lustakas seinamaal loomadega ja ema Sigridi suur ülesvõte toa omanikust.

Samas stiilis on lastetubade lumivalge nikerdustega mööbelgi. Kapid, kirjutus- ja buduaarilaua ühes peegliga meisterdas Karksi-Nuia mööblifirma Aava.

“Et mulle meeldib musta-valge kombinatsioon, ei tahtnud ma valgetele kappidele tavalisi nuppe, vaid musti sepistatud rõngaslinke,” lausub naine.

Väiksema õe punaste akendega valge kahekorruselise mängumaja, kuhu lapski sisse mahub, avastas Sigrid internetist ja lasi järele teha Karksi-Nuias.

Lilla armastab kollast

Vanemate magamistoa seinad on õrnrohelised ning neile maalis Mikker violetsed orhideed. Peale valge nahkpeatsiga voodi ja kahe öökapi toas midagi muud polegi. Seda selleks, et tuba mitte üle koormata.

Nii magamiskambri kui selle naabruses asuva vannitoa laes on tibatillukesed LED-valgustid, mis meenutavad tähistaevast.

Kirka värvielamuse pakub lilla ja kollasega vannituba tervikuna, kuid esimesena püüab siin pilku liiva ja kivide kompositsioon tiikpuust põrandal.

Algul unistas Sigrid põranda sisse ehitatud ja tugeva klaasi alt paistvast liivamandalast, kust ruumi valgust kumaks. Selgus aga, et põrand pole selleks küllalt paks. Kuid valgustuse tarvis oli juhe veetud ja seda niisama põrandale ripakile jätta polnuks kena.

Sestap ladus perenaine koduaiast korjatud kivid ja reisidelt toodud rannakarbid kompositsiooniks ning täitis kivisõõri südame kollase ja lilla liivaga. Meritähtede ja rannakarpidega illustreeris kunstnik Mikker ruumi kuldkollased seinadki.

Sigrid tunnistab, et tegelikult kujunes tal visioon lilla-kollasega vannitoast kahest lillast detailist: WC-harja hoidjast ja prügikastist.

Need kaks oli naine ostnud kunagi poest, sest “lihtsalt meeldisid”. Kõik muu siin ruumis johtus juba neist kahest.