Pöialpoisid – sügiseste linnusalkade pisimad liikmed

Foto: Karl Adami

Sombuste ja suisa tinahal­lide päevade vahele on seni pikitud päi­kesepaistelist sügis­ilma. Neil erksatel tundidel olen enamasti toimetanud kodumetsas, kus minu ümber on saginud kümned põhja-, rasva- ja tutt-tihased ja männikäbisid lammutanud suur-kirjurähnid. Kui suvel mässab meie metsades üle 100 liigi sulelisi, siis praegu mahub puistutesse pea poole vähem linnuliike.

Seepärast on sügisel üsna hõlbus saada selgeks need vähesed linnud, kes meile jäävad. Lihtsamaks muudab tutvumise seegi, et paljud väikelinnud koonduvad ­segasalkadesse ja on metsas üsna häälekad ja kergesti leitavad. Tihaste keskel askeldavad nii puukoristajad, porrid kui väike-kirjurähnid. Teravam silm märkab kuuse- ja männiokste keskel toime­tavaid ülipisikesi sulelisi – pöialpoisse.

Sügisese vaikuse taustal kostavad imepeened hääled paremini, kuid pasknääri võpatama panevate kraaksatuste või põhjatihaste tänita­mise kõrval jääb pöialpoisi kutsehüüd siiski varju. Tema hääl on niivõrd peenike, et seda kuuleb ainult vilunud kõrv. Seega võib tema laul olla kuulmisteravuse hindamise kriteerium. Eakale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuulmatuks ühe esimese loodushäälena, sest kõrv ei taba enam nii kõrgeid helisid. Elatanu ei kuuleks pöialpoisi laulu siiski, kui too laulaks otse kõrva ääres.