ARVAMUS ⟩ Teet Roosaar: Räägime asjast

Pärnu linnavalitsuse meedianõunik Teet Roosaar esitab vastulause Pärnu Postimehe artiklile „Huvist avaliku info vastu puhkes aastapikkune teabesõda”.  Foto: Lilli Tölp

„Pärnu linnaametnikud hävitasid info varjamiseks dokumente”, „Huvist avaliku info vastu puhkes aastapikkune teabesõda”. Selliste pealkirjadega uudis ilmus 4. novembri Pärnu Postimehes. Mida siis ametnikud kangesti varjata püüdsid ja miks?

2018. aasta majandusaasta aruande koostamiseks palus linnavalitsuse sisekontroll seotud pooltel täita elektroonse deklaratsiooni ja panna kirja tehingud, mida nad on linnaga teinud. Peamiselt olid linnaga tehinguid teinud volikogu liikmed: üks volinikest oli abivajajatele toitu viinud ja üürnike mahajäetud kortereid koristanud mittetulundusühingu eesotsas, teise ettevõte lükkas osavalla teedel talvel lund, kolmas ja neljas juhtisid juriidilisi isikuid (näiteks noortekeskust), mis linnalt raha on saanud.

Oluline on märkida, et ajakirjanik ei pidanud pärast kaks ja pool kuud kestnud uurimist vajalikuks neid tehinguid detailselt kirjeldada, kuigi talle saadeti küsitud dokumendid. Linnavalitsuse hinnangul polnud neis midagi ebatavalist või kuritegelikku, ajakirjaniku suhtumist näitab kirjelduse puudumine. Uudis, et noortekeskus tegutseb maksumaksja raha eest, tunduks kummaline.

Peale ajakirjanike tunnevad linnavalitsuse tegevuse vastu huvi poliitikud ja aktiivsed kodanikud. Opositsioon pole seni arupärimisi esitanud, ilmselt seetõttu, et suure osa deklareeritud tehingutest tegid opositsiooni liikmed. Teabenõudeid esitavate kodanike puhul võib enamasti rääkida ühest Audru osavalla naisest, kes koos abikaasaga igal nädalal hulga teabenõudeid saadab ja nendest oma blogis kirjutab.

Kui ajaleht järgib ajakirjanike eetikakoodeksit, siis blogides on sõna vaba. Nii vaba, et üks selle naise blogipostitusi tekitas 2018. aasta alguses prokuratuuris vaidluse, kas tähtsam on laimamiskahtlus või sõnavabadus. Sisuliselt päästis blogipidaja kriminaalkaristusest küsimärk. Küsimus pole väide, igaüks võib fakte valikuliselt esitades küsida, kas vallavanem mängis kasiinos valla raha maha.

Seekord soovis blogipidaja esmalt seotud poolte deklaratsioone. Linnavalitsus ei saatud neid talle, sest deklaratsioonides oli isikuandmeid. Deklaratsioonide esitamata jätmist andmekaitse inspektsioon ei vaidlustanud.

Teabenõudjate tausta teades pelgas linnavalitsus, et blogis hakatakse volinike tehingute kohta fakte valikuliselt esitama ja inimesi põhjuseta kahtlustama.

Edasi soovis üks abikaasadest teavet seotud isikutelt ostetud teenuste ja teine seotud isikutele antud toetuste kohta. Linnavalitsus keeldus ka sel korral, nähes, et teabenõudjate soov oli saada seotud poolte deklaratsioonides olevat infot. Põhjus oli kriteeriumis, mille alusel infot küsiti. Kui oleks küsitud X inimese tehinguid linnaga, oleks dokumendid väljastatud.

Keeldumise tõttu tekkisid eriarvamused andmekaitse inspektsiooniga ja lõpuks puhkes kohtulahing, mille linnavalitsus kaotas. Teabenõudjate tausta teades pelgas linnavalitsus, et blogis hakatakse volinike tehingute kohta fakte valikuliselt esitama ja inimesi põhjuseta kahtlustama, kohus aga leidis, et maksumaksjate raha kasutamine peab olema avalik.

Õli valas tulle seegi, et deklaratsioonid kustutati eelmise aasta sügisel, sest nende säilitamistähtaeg sai läbi. Linnavalitsus oleks seotud poolte tehingudokumendid teabenõudjatele saatnud, aga seda saanuks teha üksnes meenutades, kes deklaratsiooni esitas. Alati võinuks küsida, ega te sihilikult kedagi välja jätnud, kuigi deklaratsiooni esitamine oli vabatahtlik ja kui keegi midagi varjata tahtis, võinuks ta deklaratsiooni esitamata jätta või tundlikest tehingutest vaikida.

Lõpuks selgus, et deklaratsioonide esitajate andmed olid aastaaruannet koostanud audiitorfirmal alles ja teabenõudjatele saadeti küsitud dokumendid. Ajakirjaniku sõnastust kasutades läks pea aasta aega, et kodanikud saaksid panna maksma oma õiguse saada avalikku teavet.

4. novembril avaldatud uudise kõrval ilmunud arvamusloos rõhutab ajakirjanik, et igal Eesti kodanikul on õigus küsida asutustelt teavet nende tegevuse kohta. Jah, see on põhiseaduse järgi üks kodanike põhiõigusi, samal ajal võib kohustus anda infot olla piiratud teiste õigusaktidega. Näiteks ei tohi linnavalitsus avalikustada, kes toimetulekutoetusi saavad.

Suvel tegi linnavalitsus justiitsministeeriumile ettepaneku muuta avaliku teabe seadust, kehtestades riigilõivu või teenustasu teabenõuetele, mis ei puuduta teabenõudja subjektiivseid õigusi või kohustusi. Peale selle oleks õigustatud tasu kehtestamine alates kolmandast sama teemat puudutavast teabenõudest juhul, kui teave on varem väljastatud, või alternatiivina võimalus korduvale samasisulisele teabenõudele vastamata jätta.

Justiitsministeerium vastas, et probleem on ulatuslikum kui ühest perekonnast sadade teabenõuete ja selgitustaotluste esitamine. Ministeerium on näiteks hädas vanglatele ja vanglaametnikele saadetava pöördumiste tulvaga.

Pahatahtlik kodanik võib viie tööpäeva jooksul soovida kõiki maksumaksjate raha kasutamisega seotud dokumente, mille esimeses lauses on täht A.

Mõistmaks, milliseid teabenõudeid võib ametiasutustele esitada, toon teoreetilise näite. Pahatahtlik kodanik võib viie tööpäeva jooksul soovida kõiki maksumaksjate raha kasutamisega seotud dokumente, mille esimeses lauses on täht A. Teabenõude täitmisest keeldutakse, kodanik kaebab andmekaitse inspektsioonile, mis leiab, et teabenõude täitmata jätmine oli õigustatud. Järgnevalt võtab kodanik ette ülejäänud tähestiku, kaasates abikaasa, kes samasugustes teabenõuetes ja selgitustaotlustes asendab sõna „ja” sõnaga „ning” .

Kõik see võtab meeletu osa ametnike tööajast. Ajakirjanik leiab, et kui üks ametnik vastab ligemale 1,3 päringule aastas, ei tohiks see üle jõu käia. Sellises keskmise väljaarvutamises on kaks viga: teabenõudeid ei saadeta kõigile ametnikele ja neid ei esita kaugeltki kõik kodanikud. Keegi ei taha ära võtta inimeste õigust näha end puudutavaid dokumente, küsimus on endasse mittepuutuvate masspäringute piiramises.

Ma ei mäleta ühtegi ajakirjanike teabenõuet, mis oleks vastamata jäänud. Enamasti polegi neil vaja bürokraatlikku protseduuri läbida, sest ma vastan nädalas kümnetele küsimustele ja soovi korral saadan dokumendi või selle osa, kui see pole just seadusega keelatud.

Ma usaldan ajakirjanikke, sest neil on tarvis teemas selgusele jõuda ja vajadusel kahelda. Aga on suur vahe, kas teabe soovija peab kinni ausatest mängureeglitest või kuritarvitab laimamise piiril oma sõnavabadust.