Metsisele naljalt lähedale ei hiili

Kuigi metsiste areaal on ulatuslik, eelistavad nad siiski vähekäidavaid vanu okaspuu- või segametsi, põhiliselt rabamännikuid. Foto: Karl Adami

Päris sageli valdab mind vaikses, pea helitus metsas ­liikudes tunne, et keegi jälgib mind. Sügisene hämar metsaalune lisab müstilisust juurdegi. Mind võib uudistada nii pisike värbkakk, väike-kirjurähn, pasknäär kui ka sootuks keegi suurem. Mõnikord on metsaelanikel hõlpsam püsida mõnda aega paigal ja oodata, et sissetungija mööduks. Eriti sügistalvisel ajal, mil ressurssidega ­pole priisata. Sarnast taktikat olen viimaste aastate jooksul märganud mõtuste puhulgi.

Mitu suve tagasi kulgesin mööda mullaseks tallatud loomarada. Teekond oli vaid mõne minuti pikkune ja eesmärk oli kontrollida, kas paar väiksemat metsakäpalist olid põlismetsas õide puhkenud. Tagasiteel märkasin, et selle lühikese aja jooksul oli metsisehärra rajale jätnud ühe sabasulgedest. Metsis oli kogu selle aja mulle üsna lähedal, kuid lendu ei tihanud tõusta. Küllap pidas ta ümberkaudseid tihedaid kuuski, sinikapuhmaid ja ­lamapuitu piisavaks varjeks. Ka puuvõras peatuv metsis ei reeda end hea meelega, eriti kui ta peaks toimetama veidi tihedamas puistus, kus lennates on tal keeruline pageda.