Kilingi-Nõmmes elav Kai Kunder jäi 21aastaselt pimedaks ja seetõttu tunnetab ta maailma helide kaudu. Sellest hoolimata on Kai väga tegus ja saab ise hakkama peaaegu kõigega. Tema suur sõber, pensioniikka jõudnud Labradori retriiveri tõugu juhtkoer Janet on teda abistanud juba üle 11 aasta.

Suvel toimus Kai elus väga oluline sündmus: ta pidas unistuste pulmi. Noorpaar sõitis hobuvankriga läbi Pärnu linna.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Milline oli teie lapsepõlv?

Mul diagnoositi vahetult enne viieaastaseks saamist esimese tüübi diabeet, mis tähendab, et ma pean end mitu korda päevas süstima ja veresuhkrut mõõtma.

Ma olin hästi julge laps, hakkasin kohe esimesest päevast ennast ise süstima, sest ma ei kartnud nõelu. Vaatasin isegi seda, kuidas mulle kanüüli paigaldati, mul ei olnud mingisugust hirmu.

Armastasin ka oma nukke süstida: põhiliselt mängisingi arsti, lõikasin oma nuku lahti, nõelusin uuesti kinni ja tegin süsti. Veel meeldis mulle kodu ja poodi mängida ning puu otsa onni ehitada, ehkki ma kartsin kõrgust. Talvel käisime veel koos õega uisutamas.