Tuntud loodusfilmitegijad monteerivad filme talukambris (1)
/nginx/o/2022/01/26/14328947t1h9ab0.jpg)
/nginx/o/2018/03/07/7666283t1h753c.jpg)
20. november 2020, 00:01
Matsalust, väikesest Lääneranna valla külast, leiab vargamäeliku talukoha ühes avara, kõrge laega rehetare, küüni ja viie eriotstarbelise aidaga. Välisilmelt on talu säilinud ehedana: rookatused, seintel rippuvad vanad vankrirattad, hoovis kooguga kaev. Maakodus elab rahvusvaheliselt tunnustatud loodusfilmide operaator-režissöör Joosep Matjus perega. Talukambris, jalas soojad sussid ja kõrval teetass, monteeribki pererahvas – Joosepi elukaaslane on samuti filmilavastaja Katri Rannastu – oma filme.
Rikkaliku hoonestusega tallu sattusid filmiloojad, kui otsisid Matsalus “Tuulte tahutud maad” üles võttes kohta, kus ööbida. Nii sattusid nad naabertallu, mille peremees soovitaski sellele rehetarele pilgu peale visata. Nagu Joosep naljatamisi mainib, sai ta ühe toakese asemel viis aita ja tare.
Esimene suvi möödus haagiselamus, kuna tares oli muldpõrand, ei mingit soojustust ega vett. Tasapisi kõpitseti maja üles nii, et toas saaks olla-elada. Sellelgi päeval, kui fotograafiga koos perel külas olime, askeldasid Puidupoisid (Joel ja Martin Roos, kel sellenimeline ettevõte) akende kallal, et kui peaks tulema käre pakane, külm pragudest sisse ei poeks.
Joosep tõdeb, et tööd on olnud palju ja jagub veel kauaks. Esiti tekkis tal Vargamäe Andrese tunne: teha oli hulgi, ent õhin suur. Küll on talutööd toonud mõnusat vaheldust muudele asjatoimetustele. “Kui filmitööst saab ühel hetkel villand, on hea mingit lihtsat talutööd teha. Kui aga taluvärgist saab kõrini, siis on tore jälle filmimaailma põgeneda,” tunnistab peremees.
See on tänapäeval luksus – kogeda täielikku pimedust ja vaikust, nii et aeg ja ruum kaovad.
Joosep Matjus
Meie võõrustajad kinnitavad, et maakodu pakub seda, mida linnakorterist ei leia. “See on tänapäeval luksus – kogeda täielikku pimedust ja vaikust, nii et aeg ja ruum kaovad. Siin on nii palju maagilist, salapärast, kõik see loob omamoodi müütilise maailma,” avaldab Joosep.
Filmitegijale annab maaelu loominguks ohtralt ainest. “Avarus ja ruum tasakaalustavad pingelist loomeprotsessi. Mulle meeldib sõita vahepeal rattaga Kasari luha ääres, et mõtteid koguda,” lisab Joosep.
“Tuulte tahutud maa” tegemisel abiks olnud, Belgiast pärit praktikant Johannes Broux, kes elas-töötas talus üle kolme kuu, sattus vaimustusse meie puhtast loodusest. Esimese hooga ei suutnud ta uskudagi, et siin leidub nii palju ruumi, vaba maad ja mahajäetud talumaju. “Broux on kui hääl meie tulevikust, sest Belgias enam ei ole sellist loodust, mida Eestis veel õnneks alles on,” ütleb Joosep.
Mõistsin, et olen Põrgupõhja uus Vanapagan, kes on tulnud maale õndsaks saama.
Joosep Matjus
Põrgupõhja uus Vanapagan
Kui filmipere tallu kolis, ootas neid ees mitu üllatust. Esiteks oli talus palju tööriistu, kuid veidral kombel kõiki vähemalt seitse – seitse vikatit, hangu ja redelit. Üht redeleist ilmestas aastaarv 1853. “Algul lapsed ronisid sellega puu otsa ja siis ühel päeval avastasin, et peale on tahutud 1853. Viisin kiiresti redeli aita ära,” meenutab Joosep ja avaldab nüüdki imestust, kui heas korras vana ronimisvahend oli.
Ühest aidast tuli välja sootuks kummaline leid. Joosep leidis kapist piibli, mille vahele oli peidetud kunagise peremehe laululeht. Sellel oli kirjas mehe sünnikuupäev: 14. juuni 1894. Milline kokkusattumus: Joosepki on sündinud 14. juunil, ent aastal 1984. “Siis mõistsin, et olen Põrgupõhja uus Vanapagan, kes on tulnud maale õndsaks saama,” muigab talu nüüdne peremees.
Talukoht valiti välja eeskätt selle järgi, et Joosepile meeldis vanaisa Harri Põldsamiga Kasari luhal põtru pildistada. “Läbi aastate on see paik omaks saanud ja siis tunduski, et siin võiks olla oma koht, kus kanda kinnitada,” tunnistab filmimees. Joosepile meeldis vanaisa jälgedes luusida ja temalt loodustarkusi omandada. Just vanaisalt päris Joosep foto- ja loodushuvi, 15aastasele lapselapsele kinkis taat oma kaameragi.
Vanaisa oli jahimees, kes iga päev käis metsas, pidas jahti, loendas loomi ja varus neile talveks lisasööta. “Ta oli vahemees ühiskonna ja metsamaailma vahel,” nendib Joosep, kes vanaisa sabas lonkis juba kolmesena.
““Vaata, poiss, jäta meelde, see on nugis! Aga kelle pabulad siin on? Metsise.” Nii õpetas ta mind,” meenutab praegune filmitegija metsaskäike. Harri Põldsam oli loomade küttimise kõrvalt üks Eesti esimesi loodusfotograafe. “Fotograafia oli alati mu ümber,” lisab Joosep.
Sellegipoolest ei kujutanud Joosep enne vanaisa kinki ettegi, et võiks ise pilte teha: kaamera tundus liiga kallis-õrn aparaat. Kui aga noormehel juba kaamera oli, hakkasid vanaisa ja lapselaps fotosafaritel (nii kutsus Põldsam pildistamisretki) tihedamini käima.
Eredalt on Joosepil meeles, kuidas kuhugi pildistama minnes ostis vanaisa ikka ja jälle mõnest külapoest kotitäie Komeedi komme, et rännakul miski tuju tõstaks ja energiat annaks.
Mäletan, kuidas vaatasin metsikule ilvesele otse silma. See salapärane pilk lummab mind tänapäevani.
Joosep Matjus
Tore ja kummastav mälestus seondub filmitegijal sellega, kui ta viie- või kuueaastaselt vanaisaga ilveseraudadele pilku heitma läks ja vanaisa ta neljakäpalisega kahekesi metsa jättis. Taadil oli vaja autost midagi tuua. Küllap arvas ta, et poiss ei jaksa maad kaasa tammuda, ja parem on, kui püünise juures ootab. Joosep mäletab aga, justkui oleks vanaisa ta raudujäänud kaslasega tundideks üksi jätnud, kuigi tegelikult käis too ilmselt ära mõne minuti. “Mäletan, kuidas vaatasin metsikule ilvesele otse silma. See salapärane pilk lummab mind tänapäevani,” jutustab Joosep.
Nii avastati koos paljusid loomi. Küll oli Põldsami lemmikloomaks põder – toda püüti pildile kõige enam. Lõpuks pakkus vanaisa lapselapsele, et pilte on sarvelisest küll, teeks filmi ka. Olnud tuttav filmioperaatori Rein Maraniga, käis Põldsam idee ka talle välja. Nii mindi kolmekesi kohvile, tehti plaane ja meister andis hakkajatele filmihuvilistele ühe oma videokaameratestki.
Maran oli seegi, kes soovitas Joosepil filmikooli astuda. Nii sai noormehest peagi filmi “Põdra kuningriik” üks peaoperaatoritest. Kolm aastat hiljem sündis juba “Vanamees ja põder”, kus Joosep jutustabki loo oma vanaisast ja tema kirest looduse vastu.
Metsamajandus kui küüditamine
Joosepile ja Katrile tekitab tuska tänapäeva mõttelaad: inimene unustab, et on osa loodusest, ja näeb loodust kui eraldi ressurssi. Nii on filmitegijatel tundehellana vahel keeruline olla metsas, kui sealsamas kõrval tehakse lageraiet ja hekseldatakse põlismetsa. “See paneb südame verd tilkuma, aga olen püüdnud hoida mõistuse selgena ega endast välja minna,” tunnistab Joosep.
Operaator-režissöör nendib, et kui üliemotsionaalseks muutuda, võib kergesti läbi põleda, ja sellest püüab ta hoiduda. “Tuleb teha enda poolt kõik, mis võimalik, ja dokumentalistina püüan ka aru saada, miks me käitume liigina nii enesehävituslikult ja võtame oma metsa maha – raiume seda oksa, millel istume,” selgitab filmimees.
Minu meelest tänapäeval küüditatakse meie rahva asemel meie metsa.
Katri Rannastu
Joosep tuletab meelde sedagi, et looduskaitse on mõeldud meid ennast kaitsma. “Kui pole biosfääri meie ümber, ei saa meiegi elada. Üldsus näeb looduskaitset nagu mingisugust lisapiirangut, mis justkui ahistab, kuid elurikkust kaitstes kaitseme tegelikult iseennast. Kui võtame metsa maha, kukume varem või hiljem ka ise kokku,” põhjendab ta. “Tänapäeval on inimese kätte sattunud liiga võimsad tööriistad, suudame hävitada hästi kiiresti ja palju, samal ajal ei jätku meil aega mõelda tagajärgedele. Muudkui saeme.”
Katri võrdleb praegust metsamajandamist sootuks küüditamisega. “Minu meelest tänapäeval küüditatakse meie rahva asemel meie metsa. Metsamassiividesse rajatakse laiad väljaveoteed, et rekad saaksid ööpäev läbi palgikoormaid sadamasse vedada,” seletab ta oma mõtte lahti.
Pingeväljade aednik
Mida mõtleb loodusfilmide operaator metsas mätta otsas linde-loomi oodates? Joosepil jooksevad esimese kolme tunni jooksul peast läbi mõtted nagu “Kas kõik on olemas?”, “On patareid täis?”. Siis arutleb filmimees endamisi, kas ta passib üldse õiges kohas. Ehk ei tulegi kedagi? Teises faasis turgatavad pähe olmeküsimused: mis ma homme või aasta pärast teen? Mis kodus teha vaja? Muremõtted mõeldud ja argielu suhtes ummikusse jõudnud, saab pea tühjaks: tunnid mööduvad ja siis pistabki kaua oodatud metsaasukas nina põõsast välja.
Joosepile ja Katrile meeldib luua filme, mis jutustavad looduse ilust ja rikkusest, olgugi et vahel nõuavad kaadrid suurt pingutust. Küll on nad vahelduseks käsile võtnud hoopis teistsuguse žanri: portreefilmi luuletajast-kirjanikust Mehis Heinsaarest. Põhjus, mis ajendas Heinsaarest filmi tegema, peitub selles, et kirjaniku lemmikvaade Eestis avaneb kloostritornist, mis jääb paari kilomeetri kaugusele nende talust. See oli justkui märk, et film peab sündima.
Portreefilmis uitab kirjanik Eesti äärealadel nagu Nipernaadi. Esmapilgul sihitu hulkumine viib tõdemuseni, et rännakul korrastab kirjanik oma teadvust ja teekonna tulemuseks on kogemus-tunnetus, mida ta loomingu kaudu vahendada püüab.
Filmiloojad plaanivad doki “Pingeväljade aednik. Mehis Heinsaar” esilinastust veebruari algul Tallinna dokumentaalfilmide festivalil Docpoint.
Joosep Matjuse filmitööd
Operaatorina
2006 “Põdra kuningriik”
2008 “Lehelapse suvi”
2009 “Retk Leena lättele”
2010 “Teekond Araratile”
2010 “Metsik Skandinaavia”
2012–2014 “Ameerika loodusimed”
2015 “America’s National Parks” (telesarja 1. episood)
2017 “Valged hundid: Arktika kummitused”
2018 “Ajasillad”
2020 “Fred Jüssi. Olemise ilu”
Režissöörina
2006 “Suvine dokumentaal”
2007 “Uuestisünd”
2009 “Vanamees ja põder”
2014 “Kajaka teoreem”
2018 “Tuulte tahutud maa”
