Siidisabadel tuleb leppida käbidega

Kes on siidisabu lähemalt jälginud, on kindlasti märganud nende peaaegu lakkamatut isu. Foto: Karl Adami

Nagu novembrile kohane lasus ühel ­pärastlõunal pea kohal taas sünkjashall pilvekiht. Tihased ei lasknud end sellest häirida ja sonkisid aias ükshaaval riisumata õunapuulehti, lootes nende alt leida putukaid ja pisikesi ämblikke. Kõht tuleb ju ilma kiuste ikka täis saada. Eemalt põllu pealt kostis ühtäkki üle aastate põhjamaiste külaliste – hangelindude kutse. Kuna need väiksed linnud olid võrdlemisi kaugel, ei üritanud ma neile tol korral üle mudase välja läheneda. Mõne aja pärast kuuldus aga aianurgas kõrguvast kadakast muudegi põhjamaiste suleliste häält.

Pihlakapoisteks ja viristajateks kutsutud siidisabad turnisid kambakesi kadakaokste keskel, kus nad aplalt käbisid kugistasid. Läbi aastate, mil siidisabad talve eel ja järel aeda on külastanud, olen märganud, et kadakakäbid pole kaugeltki nende esimene ­valik. Kõigepealt vaataksid nad pihlakate suunas. Kui rästaparved on need puud tühjendanud, piiluvad siidisabad lodjapuu ja arooniapõõsa poole. Kui sealtki on marjad nahka pistetud, tunnevad pihlakapoisid, et külmunud puna­põsksed õunadki passivad toidulauale.

Sügise süvenedes lahkub Eestist palju sulelisi, kuid ­siidisabu võib sügise ja ­talvega siia just juurde tulla.