T, 29.11.2022

Suur lugu ⟩ Üks vägivaldne suhe teise järel ja surmahirm vastuhaku ees

Kati Saagim
Üks vägivaldne suhe teise järel ja surmahirm vastuhaku ees
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Illustreeriv pilt mehe ja naise sõnelemisest.
Illustreeriv pilt mehe ja naise sõnelemisest. Foto: shutterstock.com

Karjumine, ähvardamine, löömine on vägivaldses suhtes naise argipäev. Ent aastatega harjub inimene igasuguse kohtlemisega ja võib hakata pidama seda isegi normaalseks. Tihtipeale kipub ohver ennast süüdistamagi, mistõttu ta ei tihka abi otsida teinekord aastaid.

Siinkohal mängivadki olulist rolli kaasinimesed, kellel on võimalus märgata ja sekkuda.

Oma loo räägivad naised, kes pole kogenud vägivalda ainult ühelt mehelt, vaid see on läbinud nende elu korduva mustrina. Nende naiste lähedased teadsid tegelikult, mis toimub, kuid eri põhjustel jätsid sekkumata.

Liiga hirmul, et põgeneda

Triinu ei ole sündinud Pärnus, vaid kolinud siia aastate eest riigi teisest otsast, et pageda vägivaldse mehe eest. Kokku on naisel olnud kolm vägivaldset suhet. Kuigi Triinu üritas end igas kooselus kehtestada, loobus ta sellest pärast esimest löömist. “Tekkis surmahirm, mispeale enam ei julgenudki vastu hakata,” meenutab ta.

Triinu usub, et esimeses suhtes sai tema kaasale saatuslikuks viinaviga: alati, kui mees oli joogine, muutis ta Triinu elu põrguks. Ent suhte algus oli sellegipoolest ilus: üle aasta elas paar idüllis.

Ometi tuli aeg, kui mees asus näitama oma võimu rusikate abil. See kestis pikalt, enne kui Triinu suhte lõpetas. “Ma ei mäletagi, mitu korda ta mind lõi, enne kui lahkusin,” nendib ta.

Pärast esimese suhte lõppemist ei otsinud Triinu abi. Toona ei tundnud ta, et oleks seda vajanud. Arvates, et tal lihsalt ei vedanud.

Ei läinud kaua aega mööda, kui Triinu armus taas. Kuid teinegi mees osutus vägivaldseks. Löömisele lisandus vaimne terror. Triinu kannatas aastaid, kuniks õde aitas tal põgeneda Pärnusse, et siin uut elu alustada. “Ma ise ei oleks kunagi selleks võimeline olnud – olin nii hirmul,” tunnistab Triinu.

Pärnu naiste tugikeskus koostas vägivallaspiraali, et näidata vägivaldse suhte erinevaid etappe.
Pärnu naiste tugikeskus koostas vägivallaspiraali, et näidata vägivaldse suhte erinevaid etappe. Foto: Erakogu

Astus sama reha otsa

Pool aastat pärast suhte lõppu leidis Triinu uue kaasa, kes nagu eelmisedki oli alguses tore ja hoolitsev. Ent lapse sünni järel muutus ka tema vägivaldseks.

Pärast selle suhte lõpetamist kadusid naise ümbert kõik lähedased. Nad jäid edasi suhtlema hoopis mehega. Keegi ei tundnud huvi, miks paar lahku läks või kuidas Triinu hakkama saab. “Ma ei osanud sellega arvestadagi, et lähedased mu ümbert kaovad,” sõnab ta. “Ajal, kui mul on kõige raskem.”

Kui kolmas suhe oli lõppenud, taipas Triinu, et ta ei tea, kes ta ise on ja mida teha oskab või tahab. “Alles nüüd saan aru, et pärast rasket suhet tuleb endaga tegelema asuda,” räägib ta. Kinnitades, et just teraapia ja harjutused võivad ohvrit aidata, sest pelgalt vägivallateemaliste artiklite lugemisest ei piisa.

Kuigi Triinu teadis, et abi küsimiseks on olemas kõiksugused telefoninumbrid, oli helistada ääretult raske. Julgust kogus ta aastaid, sest ei teadnud, mida öelda või kuidas oma sõnu tõendada.

Pääsemaks vägivaldsest suhtest, proovis Triinu abi saada perearstilt, kuid too andis talle vaid paberi telefoninumbritega. “Ta poleks tohtinud mind kabinetist väljagi lubada,” leiab naine. “Arsti suhtumise tõttu lükkasin abi otsimise väga pikaks ajaks edasi.”

Suhetes läbielatu mõjutab Triinut tänini: ta on alatihti ärevil ja enamikule tühisena näivad olukorrad kutsuvad temas siiani esile paanikahoo.

Pisarais lapsed kuulasid pealt

Pillel on seljataga kaks vägivaldset suhet. Neist esimene kestis seitse aastat ja sellest kooselust on tal kolm last. Suhte algusaeg oli helge, aga tagantjärele tõdeb Pille, et ilmselt ei mõistnud ta aastaid, et on vägivaldses suhtes. “Pidasin toimuvat normaalseks,” tunnistab ta. Kui mees läks Soome tööle ega olnud enam kogu aeg tema kõrval, mõistis Pille olukorra tõsidust.

Kui mees kodus oli, said Pille päevade lahutamatuks osaks olukorrad, kus mees karjus tema peale ja mõnitas. Kuigi naine üritas end alguses kehtestada, otsustas ta lõpuks mehe käitumisele reageerimata jätta. See ajas kaaslast isegi veel rohkem närvi. “Ta võis tundide viisi karjuda, ja mina talusin seda, pisarates lapsed istusid kõrval ja kuulasid kõike pealt,” meenutab Pille.

Suhte lõpetamiseks võttis Pille hoogu kaheksa kuud. Pikka aega tundis ta, et kõigest hoolimata pole ta valmis suhtest väljuma.

Pille mõistis, et nõnda ei saa jätkuda, kui mees tuli Soomest koju ja veetis kaks järgmist nädalat diivanil. Paar päeva hiljem pakkiski naine asjad ja lahkus ühes lastega.

Juba mõni nädal pärast lahkuminekut armus Pille uuesti. Lähikondsed küll üritasid naisele märku anda, et teinegi mees tundub vägivallale kalduvat, kuid Pille ei kuulanud neid. “Arvan, et see oli hirmust jääda üksi, soovisin olla tahetud ja tunda end ilusana,” arutleb ta nüüd põhjuste üle, miks ta nii kiiresti uut suhet alustas.

Uue mehegagi koges Pille karjumist ja tõukamist. Paar elas koos poolteist kuud. Pille on veendunud, et esimeses suhtes kogetu aitas tal rutem mõista: uue kaasa käitumine ei ole õige.

Õpikunäide

Mari 19 aastat kestnud kooselu on kui musternäidis õpikust: suhte algusaastad möödusid muretult temalgi, kuid siis asus mees aina enam naist kontrollima. Ja Mari hakkas oma käimisi ja toimetusi mehe tahtmise järgi seadma. Kõike muudki tema elus dikteeris mees, sealhulgas määras, kellega Mari suhelda tohib.

Mees üritas suhtes oldud aastatega panna Mari mõistma, et ta teeb seda kõike suurest armastusest naise vastu. “Minule tegi ta palju komplimente, aga näiteks lapsi minu eelmisest kooselust ainult halvustas,” rääkis Mari.

Kui esiti oli suhtes verbaalne vägivald, lisandus sellele hiljem füüsilinegi. Kaaslane lõi Marit kolm korda. Viimasel korral oli naise silm nii sinine ja löök sedavõrd tugev, et pool peadki läks turse. Vigastuse tõttu pidi Mari kuuks ajaks töölt eemale jääma. Kuid just viimane hoop tõi selguse: ta pani asjad kokku ja lahkus. Maril oli see plaan meeles mõlkunud juba aastaid, kuid ikka ja jälle andis ta kaaslasele uue võimaluse. Lootes, et mees muutub.

Mari usub, et tema lähedased teadsid, mis elu ta tollal elas, kuid abi ta neilt ei saanud. Samal ajal tunnistab ta, et püüdiski koduseinte vahel toimuvat varjata.

Raske lapsepõlv

Kõigi kolme naise, aga ka siin jutuks olnud meeste lapsepõlv on olnud raske. Triinu on enda sõnutsil lapsest saadik mõelnud alati vaid teiste heaolule. See võib tema arvates seotud olla sellega, et juba varases eas pidi ta hoolitsema oma alkohoolikust ema eest ja teda vajadusel aitama.

Ka Triinu kaaslaste lapsepõlv möödus keerulistes oludes. “Mul oli neist tohutult kahju ja ma mõtlesin, et me saame üksteist aidata,” nentis vestluskaaslane, kelle väitel oli kõigil ta partneritel probleeme emaga. “Lapsena nad kartsid, et ema jätab neid maha – sellest tekkis neil hirm, et minagi võin seda teha.”

Pillel ja Maril tuli rinda pista võimuka emaga. “Olin lapsest saati harjunud alluma ja käske täitma,” nendib Mari. Tema meelest oligi see üks põhjustest, miks ta nii kauaks vägivaldsesse suhtesse jäi.

Pole võimalik kindlalt väita, kas loo peategelased käitunuks oma suhtes teistmoodi, kui oleksid saanud lapsepõlvetraumadest ülesaamiseks abi mõnelt eksperdilt. Kümneid aastaid hiljem võib selle teemaga tegelemine ja endas tasakaalu leidmine osutuda väga raskeks.

Telefoninumbrid, millelt saab abi

Kannatanule

116 006 – ohvriabi kriisitelefon

5398 1620 ja 5365 0260 – Pärnu naiste tugikeskus

116 111 – lasteabi

Vägivallatsejale

660 6077 – helistajal on võimalik oma käitumist ja selle tagajärgi analüüsida ning saada infot professionaalse abi kohta.

Andmed: Lääne prefektuur

Professionaalid aitavad

Pärnu naiste tugikeskuse juhatuse liige Margo Orupõld selgitab, et vägivalla all kannatanute vestlusringides ei räägitagi üldjuhul minevikust. Samuti ei süüvita lapsepõlve, kui naine ise seda just ei soovi. “See on selline teema, kus usaldus peab olema tugev,” põhjendab Orupõld, kelle arvates on tähtis keskenduda olevikule ja tulevikule.

Pärnu haigla psühholoog Kairi Koppel nõustub, et minevikust kõnelda pole alati vaja. Psühholoog tõdeb, et inimesed pelgavad varem kogetud traumadega silmitsi seista ja sündmusi taaselustada. Seetõttu peaks hoiduma lähenemisest, kus vaid detailselt traumat meenutatakse, sest see ei pruugi anda soovtud tulemust.

“Traumaravi eesmärk peab olema kannatuste vähendamine, mitte nende elavdamine ja mälupiltidest tuleneva agoonia olevikku pikendamine,” selgitab Koppel. Toonitades, et iga juhtumi puhul tuleb siiski lähtuda inimese vajadustest ja selliseid lugusid peaksid aitama lahti harutada eelkõige spetsialistid.

Pärast vägivaldset suhet on psühholoogi sõnutsi väga oluline saada abi professionaalidelt. “Mida varem oma sisetunnet kuulatakse ja abi otsitakse, seda väiksem on kahju vaimsele ja füüsilisele tervisele ja materiaalsele toimetulekule,” rõhutab Koppel, kes on oma töös täheldanud, et abi küsitakse sageli liiga hilja. See aga võib mõjutada naise järgmisi suhteid või viia hoopis äärmusse, kus lähedussuhteid enam ei loodagi.

Vajadus sekkuda võõra pere ellu

Orupõld pole kindel, kas sellest piisab, kui jagatakse hädaabinumbreid vägivalla all kannatanutele, sest neil ei pruugi olla võimalik helistada. Väga tähtsal kohal on selliste probleemide korral lähedased ja naabrid. “Kui kuuled kõrvalkorterist kisa, siis kutsu politsei,” soovitab Orupõld, kes usub, et koroonaviiruse levik mõjutab negatiivselt õhkkonda paljudes peredes. Ta toob esile, et vägivallatsejale on raske ootamatult päevad läbi lastega kodus olla ja nendega tavapärasest rohkem tegelda. Kindlasti paneb see keerulisse seisu naise, kel nüüd ei jää enam üksiolemise aega, mil teha abi palumiseks elumuutev kõne.

Kuid vägivaldse suhte lõpetab Orupõllu kogemust mööda siiski see, kellel suhtes halb on. “Naised tihtipeale ei suuda seda uskuda. Nad soovivad, et mees muutuks, sest tema käitus ju halvasti,” tõdeb ta.

Mida varem oma sisetunnet kuulatakse ja abi otsitakse, seda väiksem on kahju vaimsele ja füüsilisele tervisele ja materiaalsele toimetulekule.

Kairi Koppel

Nagu selles loos kõnelnud naised kannatas Haini Tammeoks samuti aastaid vägivaldse mehe terrori all. Nüüdseks on ta aga elus uue lehe pööranud ja tegutseb kogemusnõustajana, et aidata saatusekaaslasi.

Tammeoksa hinnangul vajavad kõik vägivalla all kannatanud nõustamist, aga paljud ei jõua selleni. Seetõttu peabki kogemusnõustaja tähtsaks perearsti ja politsei vahelist tihedat koostööd. Just meditsiinitöötaja võib visiidil märgata midagi, mida patsiendi lähedased ei näe või millesse nad ei julge sekkuda.

Sellest, et kahe valdkonna inimesed peaksid tegema senisest rohkem koostööd, on räägitud aastaid. Pärnu piirkonnapolitseinik Karin Uibogi kinnitab, et koostöö perearstidega on ülioluline ja saaks kindlasti parem olla. “On juhtumeid, kus arstid kardavad andmete jagamist, aga abivajajast võib teavitada kohalikku sotsiaaltöötajatki,” sedastab politseinik.

Hirm üle reageerida

Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Ruth Kalda toonitab, et kui patsient pöördub abi saamiseks perearsti poole, öeldes, et kannatab vägivalla all, peab tohter kindlasti reageerima. Esmalt tuleks vigastused dokumenteerida. Kalda sõnutsi võib patsiendi tervisekaart osutuda hiljem oluliseks juriidiliseks dokumendiks kogu väärkohtlemise protsessis.

Peretohtri ülesanne on vajadusel julgustada kannatanut pöörduma politseisse või ohvriabisse. Nõustamine, et saada psühholoogilist abi, võib samuti olla perearsti viis ohvrit aidata. “Oluline on aidata kannatanutel sellest olukorrast välja tulla,” rõhutab Kalda.

Politseid tuleks kindlasti teavitada, kui juhtumisse on kaasatud väikelapsed või tegu on raskema vigastuse, näiteks luumurruga või pea verevalumiga, sest see osutab esimese astme kuriteole.

Kalda teatel on perearstide hulgas tehtud uuring, selgitamaks, kuidas nad käituvad patsiendiga, keda väärkoheldakse. “Vastanute seas oli päris palju arste, kes ütlesid, et pole ise politseisse ega kohaliku omavalitsuse poole pöördunud, aga soovitasid seda teha ohvril,” avaldab ta.

Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Ruth Kalda toonitab, et kui patsient pöördub abi saamiseks perearsti poole, öeldes, et kannatab vägivalla all, peab tohter kindlasti reageerima.
Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Ruth Kalda toonitab, et kui patsient pöördub abi saamiseks perearsti poole, öeldes, et kannatab vägivalla all, peab tohter kindlasti reageerima. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Kalda arvates on sellise suhtumise üks põhjusi, et riigis pole ühtset vastutust. “Vastutus on hajunud mitme valdkonna peale. Seetõttu puudub tervishoius selge teadmine, mida konkreetsete juhtumite korral teha,” möönab ta. Samuti on vägivallakahtluse, aga ka teadaolevate juhtumite korral palju segadust – tohtrid kardavad üle reageerida ega pruugi osata teemale läheneda.

Raskusi tekitavad täisealised ohvridki, kes küll tunnistavad vägivalla all kannatamist, kuid ei soovi politsei kaasamist. Just seepärast ongi Kalda ütlust mööda oluline ehitada üles süsteem, kus kõik teavad, mida teha. Samuti on vaja tõsta ühiskonna teadlikkust ja koolitada selles vallas tervishoiutöötajaid. Kuigi perearstide residentuuriõppesse on lisatud lähisuhtevägivalla varajase märkamise ja sellele reageerimise koolitus, vajaksid seda Kalda hinnangul needki, kes aastakümneid sel tööpostil tegutsenud.

Vastutus on hajunud mitme valdkonna peale. Seetõttu puudub tervishoius selge teadmine, mida konkreetsete juhtumite korral teha.

Ruth Kalda

Sotsiaalkindlustusabi Pärnu ohvriabi peaspetsialist Tatjana Zuftsiankou annab siinkohal lootust: ohvriabil on idee teha tervishoiutöötajaile koolitusi, mis aitaksid ära tunda vägivalla all kannatanut ja õpetada ohvrit abistama. Ehk aitab just see kaasa sellele, et aina enam inimesi märkab ebaõiglust kogevaid naisi.

Vägivald on meie kõigi – lähedaste, tuttavate, naabrite ja kogu ühiskonna asi, tuleb minna ohvrile appi või kutsuda abi, kui ise aidata ei oska või ei saa.

Märksõnad
Tagasi üles