Valgeselg-kirjurähn toksib pehkinud puitu

Valgeselg-kirjurähnile ei istu tänapäevaste tõhusate võtetega, intensiivselt majandatavad puistud, sest seal on tema toidulaud ahtake. Foto: Karl Adami

Hingekuusse on õnneks mahtunud ka päikesepaiste­lisi päevi, mis muudavad metsaelanikudki reipamaks. Majataguses okaspuumetsas keeb sääraste kenade ilmadega linnuelu. Sattusin ükspäev selles paigas peale rähnisõjale.

Tavapärase ühe toksija asemel ajas männitüvedel üksteist taga suisa kolm suur-kirjurähni. Mind pani imestama, kuidas lainja lennu ja pideva suuna muutmise juures ei riivanud ükski ülesköetud rähn puutüvesid. Kui punase mütsikesega peremees oli toidukonkurendid alalt välja saatnud, ilmus männikorbale veel üks tikk. Seda­puhku pisut suurem.

Suur tüli pälvis ka valgeselg-kirjurähni uudishimu, kes tavapärastest jõeäärsetest lehtpuu- ja segametsadest nüüd pisut kaugemale kiikas. Suur-­kirjurähni eestikeelne nimi on veidi ekslik, kuna valgeselg on tast pisut suurem ja kui kõrvutada neid kahte rähni, hakkab silma, et valgeselja nokk on pikem ja peitlitaolisem. Seda kummastavam on, et valgeselg-kirjurähn pigem pelgab oma pisemat sugulast.