Toomas Kuuda: Pärnu otsib inseneri

Eesti kaubandus-tööstuskoja Pärnu esinduse juhataja Toomas Kuuda. Foto: AFP / Scanpix

Viimasel ajal võib majandusuudiseid võrrelda rindeteadetega. Tõepoolest, igavesti kestvana näiv majanduskasv ja juba loomulikuna tundunud heaolu on muutunud millekski ootamatuks ja arusaamatuks.

Kui varasemad jutud võimalikest ohtudest ja tagasilöökidest majanduses jätsid inimesi ükskõikseks, küsivad nüüd paljud, seistes silmitsi ettevõtete sulgemise ja enda või oma lähedaste töökohtade kaotusega, põhjendatult ja tõsiselt, mis juhtus ja mis saab edasi.

Kindlasti ei tohiks olla kohta masendusel, sest nutt ja hala elus edasi ei vii. Pigem mõelda, kuidas edasi ja mida saame ära teha. Kui palju sõltub meie käekäik maailmamajandusest, Eesti riigis ja siin, Pärnumaal, tehtud otsustest?

Muusika mängis, meie tantsisime

Nii võib ärimees Rein Kilki tsiteerides iseloomustada viimastel aastatel Eesti majanduses toimunut. “Muusika mängimine” oli viimastel aastatel maailma raha- ja aktsiaturgudel toimunud ennenägematu kasv ning “tantsimine” sellest tingitud laenu- ja tarbimisbuum.

Häda oli aga selles, et see kasv toimus nn püramiidskeemi põhimõttel, kus rahaturud ja pangad üksteisele laenates ning aktsia- ja toorainehindu kergitades justnagu kasvatasid pidevalt raha. Eestis oli pankadel raha nii palju, et seda polnud enam isegi kellelegi välja laenata.

Sellistel spekulatiivsusel põhinevatel püramiidskeemidel on omapära: mingi tagasilöögi või usaldamatuse tekkides kukub kaardimajake kokku. Nii juhtuski möödunud aasta sügisel, kui USA panga Lehmann Brothersi katteta laenude tõttu tekkinud pankrot vallandas kogu maailma finantssüsteemis kaose ja hindade vabalanguse.

Seda tõendavad kordades kukkunud aktsia- ja toorainehinnad. Naftahinna kuni neljakordset kukkumist ei saa panna ainult nõudluse vähenemise arvele.

Nii rajanes Eesti viimaste aastate majanduskasvgi maailma rahaturgude küllastusest tingitud laenurahal. Selle tulemusena on Eesti pangad välja laenanud 267 miljardit krooni.

Iga pangast laenatud kroon läks ringlusse ja toitis kogu majandust. Esmalt said oma osa kätte need ettevõtted, mis olid otseselt sõltuvad laenuraha abil tehtavatest investeeringututest, edasi kõik ülejäänud ning lõpuks maksudena riik ja kohalikud omavalitsused.

Raha saamiseks on kaks võimalust: kas võtta laenu või teenida seda tasuna omaenda töö eest. Parem variant nendest kahest on kindlasti tasu oma oskuste eest, mis küll näilist rikkust kiiresti majja ei too, kuid see-eest tekitab stabiilse sissetuleku ja pikaajalise kindluse.

Piltlikult ongi siin Eesti majanduse edasise arengu murdepunkt, sest võimalused kasvuks jätkuva laenamise abil on pärast tagasilööke maailma finantssüsteemis ammendunud. Edasi tuleb hakkama saada omaenda töö ja oskustega.

Kuidas edasi?

Üks olulisemaid mõisteid majanduses on lisandväärtuse loomine. See näitab, kui palju suudetakse oma tööpanusega rahaliselt mõõdetavat väärtust luua. Sõltuvalt tootest või teenusest on loodud lisandväärtus suuresti erinev. Nii on näiteks käpikute kudumise eest ühes ajaühikus saadav tasu kordi madalam kui arvutiprogrammide koostamise või reisilennuki rattateliku tehnilise lahenduse väljatöötamise eest.

Rikaste ja vaeste riikide vahe ongi nende majanduses toodetava lisandväärtuse suuruses. See sõltub riigi majandusstruktuurist. Kui kõrvutada Eesti ja Saksamaa majanduse struktuuri, selgub, et Saksamaal on tööhõive suurem aparaadi- ja masinatööstuses, keemia- ja farmaatsiatööstuses, telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnas. Just nendes harudes, kus toodete eest saab maailmaturul kõrget hinda küsida.

Eestis, vastupidi, on tööhõive nendes harudes väike või puudub tõsiseltvõetav masinaehitus ja aparaaditööstus üldse. Enamik inimesi on hõivatud madalama hinnatasemega harudes.

Nii ongi Eesti majanduse peamine ülesanne majanduse restruktureerumine ja ettevõtete muutumine. Selge, et tootmist ümber korraldada või tegevusala vahetada ei saa päeva ega aastaga, kuid paratamatult tuleb selles suunas tegutseda, kui tahame saavutada arenenud riikidega samaväärset elustandardit.

Reserve on meiegi traditsioonilistes majandussektorites. Nõudlus ja vajadus kasutada puitu paljudel eesmärkidel ei kao kuhugi, samal ajal on Soome puidutööstuses lisandväärtuse loomine neli korda, Luksemburgis isegi kuus korda suurem kui Eestis. Teades ja tunnustades meie puiduettevõtete tööd, sunnib see neid veel enam mõtlema tehnoloogiale ja tootearendusele ning ühisele koostööle Eesti kui kvaliteetse tootjamaa tutvustamisel.

Eesti majandusarengu uus tõus saab toimuda ainult meie toodete ja teenuste maailmaturul konkurentsivõimelisemaks muutumise kaudu. Kindlasti tuleb kasvatada ekspordivõimet, sest Eesti väiksuse tõttu ei ole ainult sisenõudlusest lähtuvalt võimalik kõikidele inimestele piisavalt tööd pakkuda. Seepärast ongi 2009. aasta Eestis nimetatud innovatsiooniaastaks.

Kõik see saab toimuda aga siis, kui on inimene ja töötaja oma töö ja oskustega. Kes teeb, on põhiküsimus, kui tahame, et Eestis hakatakse tulevikus konstrueerima või valmistama näiteks BMW sõiduautosid, Canoni fotoaparaate või Inteli tarkvara. Just inimressursi väärtustamine hariduse ja väljaõppe kaudu on võtmeküsimus tänapäeva tootmise ja teenuste juurutamisel.

Vajalik kohalik tugi

Majanduse arengu eesmärgil on edukates riikides viimastel aastakümnetel sihiteadlikult arendatud ja kujundatud riigi, regioonide, haridusasutuste ja ettevõtete koostööd.

See moodustab nn ettevõtluse tugisüsteemi, mis sisaldab meetmeid töökohtadesse investeerimiseks ja ettevõtete konkurentsivõime tugevdamiseks. Eelkõige on see panustamine haridusse ja väljaõppesse, aga ka abi tehnoloogia, tootearenduse ja muudes ettevõtetele olulistes valdkondades.

Hea näide sellisest tegevusest on meie lähinaaber Soome, kus Nokia ei tekkinud mitte juhuslikult tühjale kohale, vaid on aastaid kestnud riikliku majandusarengu programmi tulemus. Põhjendatult võib öelda, et Nokia pole mitte mobiiltelefonid, vaid hoopis Soome haridussüsteem.

Ettevõtluse tugisüsteem peab toimima regionaalsel tasemelgi. Pole ju võimalik koondada kõiki ettevõtteid keskustesse või saata töötajaid sinna õppima. Julgen prognoosida, et praeguses Eesti majanduse murdepunktis saavutavad edaspidi suuremat edu just need piirkonnad, kus tugisüsteem toimib paremini ja tulemuslikumalt. Seepärast sõltub Pärnumaa käekäik paljugi sellest, milliseks suudame kujundada haridusasutuste, ettevõtete ja tugisüsteemi ühistegevuse.

Tegelikult on niisugune tegevus Pärnumaal toimunud juba aastaid. Tartu ülikooli Pärnu kolledþ on pakkunud magistri- ja täiendusõpet turisminduses ja ärikorralduses, Pärnumaa kutsehariduskeskus on muude uuenduste hulgas rakendanud elektroonikaseadmete õppekava, koostöös ettevõtjatega on ettevalmistamisel metallitöö ja keevituse eriala.

Neid õppekavu edasi arendades võib jõuda kui mitte kohe inseneri, siis vähemalt tehnoloogi tasemele. Just tänapäevaste oskustega inimesed on need, kes oma mõtete ja loovusega suudavad viia meie majanduse uuele arengutasemele.

Reedel allkirjastavad ettevõtete esindajad, ülikoolid ja Pärnumaa avalik sektor koostöölepingu Pärnumaa oskusteabekeskuse loomiseks. Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli kaasamine tagab senisest kõrgemal tasemel ja suuremal hulgal akadeemilist teavet ja oskusi.

Osaliste senisest tulemuslikuma ühistegevuse kaudu luuakse mitmekesised teenused piirkonna tööandjate arengule kaasaaitamiseks ja võimalused teadmistepõhisema majandusstruktuuri tööhõive kasvuks. Kasusaaja kogu sellest tegevusest peab olema ja saab olla ettevõte.

Eesti majandusele ja Pärnumaa ettevõtlusele uue hoo andmine ei ole kerge ülesanne, kuid võimalik, ja nii läheb. Küsimus on vaid ajakulus, mis sõltub lahendust vajavate probleemide teadvustamisest, ettevõtjate ja avaliku sektori ühisest arusaamisest ning koostööst.