Toomas Alatalu: Kremlis on kõrbelõhna

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Sic transit gloria mundi (nii kaob maailma hiilgus) kargas pähe, kui teleekraanile marssis Vladimir Vladimirovitš vargaplika (aga nii teda Vene propagandas kutsutakse) saatel, et kogu maailmale teatada: gaasisõda on lõppenud, Venemaa ja Ukraina sõlmivad kokkulepped kõiges “euroopalike normide järgi”.

Julia Borissovna kaunis keha õhkus rahulolust ja Putin tegi head nägu, ehkki oli selge kaotaja neli nädalat kestnud etenduses, kus pealtvaatajaid oli palju. Pealegi 18 miljonit neist külmetas.

Tegu oli Ukraina ja Venemaa tõsiseima kokkupõrkega pärast Kiievi lahkulöömist 1991. aastal. Samal ajal oli see Kremli tõsiseim katse end USA/NATO vastase jõuna taas maksma panna. Samasugune ponnistus võeti ette Gruusiaga, ent katse taasallutada Ukraina oli mitmekordselt tõsisem ja kukkus mürinal läbi. Nüüd jääb vaid huviga oodata, kelle pead üsna peatselt Moskvas langema hakkavad.

Ent etendusele lähemale. Olen kiitnud USA lahkuvat administratsiooni harta sõlmimise eest Gruusiaga, tegelikult sõlmiti pärast NATO välisministrite (tühi)kohtumist harta ka Ukrainaga 19. detsembril. Kreml läks raevu ja otsustas selgelt Ukrainat karistada, sest lubadused viimanegi rubla Ukraina väidetavat võlga välja nõuda algasid ju mullu. Putin oli just jõudnud kiidelda, et maailmakriis Venemaad eriti ei mõjuta, rubla kurss püsis ja oli teada Ukraina riigikassa tühjus. Moment oli magus, ent 30. detsembril maksis Kiiev suure võla ootamatult ära, keeldudes trahvide jms maksmisest. Juba ette Kiievi jännijäämist nautinud Kreml pingutas selgelt üle otsusega lõpetada 1. jaanuaril gaasitarned Ukrainale (Venemaa telekanalite vaatajad kindlasti mäletavad stseeni, kus Kremlist anti korraldus gaasikraani keeramiseks).

Toimunuga paralleelselt vallandus tohutu propagandasõda Ukraina ja selle liidrite vastu. Olles edus kindel ja arvestades president Juštšenko ja peaminister Tõmošenko vastuoludega, tegi Kreml 8. jaanuaril juba selge rumaluse, keerates kinni need kraanid, mille kaudu läks gaas läbi Ukraina Euroopasse.

Seda võib pidada konflikti pöördepunktiks, sest kui tolle hetkeni oli Kremlil võimalus Ukrainat süüdistada, sattus Kiiev nüüd selgelt kannataja rolli. Ka külmetavate moldovlaste, bulgaarlaste, serblaste jt silmis. Tõsi, esialgu läksid bulgaarlased küll vaid Ukraina saatkonna ette protestima, ent siirdusid sealt järgmisel päeval oma valitsushoone ette.

Kremli “tarkus” lõi järgmistel päevadel välja ukrainlaste sarjamises Medvedevi või Putini kabinettidest, seejärel hakati kohale tooma välisriikide juhte ja parlamendiliikmeid, keda viidi nii Gazpromi peamajja kui gaasiülekandejaamadesse. Situatsioon oli kurioosne: tähtsate ninade silme all läheb Venemaa gaas teele, aga ei jõua kuhugi, sest … Kiiev nõuab lepinguid. Euroopa Liidu ladvik jõudis kiirelt selgusele, et konflikti lahenduseks saab olla vaid mõlemale osalisele vastuvõetavate lepingute sõlmimine Venemaa ja Ukraina vahel.

Putini katsed välisriikide ja suurkontsernide abil Ukrainat survestada tulemusi ei andnud. Võib pidada ülimalt tunnuslikuks asjaolu, et 17. jaanuariks Moskvasse kutsutud Venemaa gaasi tarnimise alane tippkohtumine kukkus sisuliselt läbi, sest külaliste hulgas olid vaid Armeenia president ning Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova, Serbia, Valgevene, Kasasthani peaminister. Nagu teada, oodati tippesindajaid hoopis teistest riikidest. Nii jäigi üle vaid üks võimalus: Kiieviga kokku leppida. Ja seda Euroopa silma all, st korralikult.

Leping Moskvaga on Tõmošenko isiklik võit. Nüüd jääb oodata, kuidas nii tema kui Kreml ühendavad oma jõupingutused Juštšenko huvides tegutsenud suursulide (Rosukrenergo Ukraina-poolsed omanikud) Dimitri Firtaši ja Ivan Fursini areenilt eemaldamiseks. Sealt järgmine samm on Juštšenko ise.