Johanna Roos: Lakkamatu kolekeele viirus (3)

Johanna Roos
, Ajakirjanik
Copy
Koolilaste kirjandites on palju kantseliiti, mis korjatakse üles internetiavarustest.
Koolilaste kirjandites on palju kantseliiti, mis korjatakse üles internetiavarustest. Foto: Margus Ansu

Eesti keel laulab hingele oodi – nii iseloomustasin kunagi õpetajale tunnis eesti keelt. Näen alati vaeva, et minu kirjatöösse ei lipsaks võõrsõnu. Sellepärast tundub kohatu, kui keegi jälle kantseliiti või kummastavaid laensõnu oma teksti põimib, justkui muudaks need kirjutise kuidagi suurejoonelisemaks. Räägime pärgviirusest ja ootame vaktsiini, ent unustame ikka ja jälle, et meid kimbutab ammu üks kolekeele viirus, millele siiani ei leidu ravi.

Kiidan-tänan neid tarku ja tublisid inimesi, kes töötavad küll ametis, kus ikka ja jälle lipsab kantseliit sisse, aga nad ei lase sel oma kirjutistesse pugeda ja hoiavad kaunist emakeelt. Teinekord tundub, nagu oleks mõne kirjatüki taga hulk Dorian Graysid, aga vananeva maali asemel on kole ja kohmakas sõnakasutus. “Vahemaad” asendab “distants”, “eraldatust” “isolatsioon”, tekivad mõttetud väljendid nagu “projekti raames”, “käesolevaga teatame, et …”.

Tagasi üles