Prügikastil põrnitsevaid hõbekajakaid jääb vähemaks

Paljud katustel pesitsejad käivad merel kala püüdmas. Foto: Karl Adami

Minu esimesed teadlikud kokkupuuted elusloodusega olid lapsena just Pärnumaal. Teismelisena aga nägin linde-loomi peaasjalikult Tallinna tänavatel, majade vahel tühermaal ja mõnikord pargis. Valjud koduvarblased, suured kodu­tuvisalgad ja betoonlahmakate vahel laiuval ajutisel veekogul ujuvad sinikael-pardid saatsid mind kooliteel pea iga päev. Nendelt käikudelt on mällu sööbinud ka kurjakuulutava pilguga hõbekajakad, kes metalsete prügikastide otsas taarusid.

Praeguseks on linnapildis nii mõndagi muutunud. Tühermaal laiuvad nüüd uuselamud või sootuks pargid. Inimesi usaldavad sini­kael-pardid on taandunud tiigiparkidesse või randadesse, kodutuvisidki oleks justkui vähemaks jäänud, kuid hõbekajakad toimetavad paneelmajade vahel endiselt, olgugi paljud prügikastid pandud lukus katusealustesse. Nii pole see aga alati olnud.

19. sajandil pesitses Eesti alal vähe kajakaid ja hõbekajakas oli üsna haruldane. Kajakad hakkasid siin kiiresti paljunema-levima möödunud sajandi alguses. Ilmselt kalapüügi arengu, asulate kasvamise ja muude tegurite ­mõjul. Rahvaarvu suurenedes ja elatustaseme tõustes tekkisid ­prügilad, kuhu hakati üha enam ladustama toidujäätmeid.