Endlas esietendub lastelavastus: Härra Huu on nagu Harry Potteri Soome variant

Endla vastne lastelavastus kõneleb ühest Soome lastekirjanduse populaarsemast tegelasest. Pildil Meelis Rämmeld (härra Huu) ja Liis Karpov. Foto: Siim Vahur/Endla Teater

Kui päev enne intervjuud Pärnu keskraamatu­kogu lasteosakonna riiulite vahel Soome kirjaniku teost otsides abi küsisin, lausus raamatukogutädi salapärase pilguga: “Härra Huu käis meie juures ka!”.

Päev hiljem naeratab Endla näitleja Meelis Rämmeld mulle niisama salapäraselt vastu. “Olin võlgu, raamatud olid tagasi viimata, aga ma teadlikult ei viinud,” selgitab ta. “Vaatasin, et oli 20 senti viivist kogunenud. Nojah, ja siis ma ei hakanudki viima. Mõtlesin, et koguneb natuke rohkem. Nad saavad ju uusi raamatuid osta. Lõpuks oli mingi kaks eurot või nii.”

“See peab ikka päris kaua ­olema,” pakub kõrvalt lavastaja Ingomar Vihmar.

“Päris kaua jah, ma hoidsin. Kuus senti vist on päev. Mitte et ma metseen olen, aga ometi midagi, kahe euro eest sa tegelikult ju juba saad midagi, kui keegi veel on äkki võlgu,” märgib näitleja.

Kui metsas oks praksatab, on see härra Huu. Kui voodi all miski liigub, on see härra Huu.

Kui öösel miski tatsutab ja patsutab ja köögis matsutab, on see ikka seesama härra mustkuub, hirmus härra Huu – väike mustakuueline mees, kes elab ­üksi keset paksu metsa ja kelle töö on öösiti lapsi hirmutada. Ta oleks oma tööga üldiselt rahul, kui ta ise nii hirmsasti pimedat ei kardaks.

Erakuelu paksu metsa sees, kus Huul on vanaisast järel lademetes kuldmünte, millega tal ­midagi peale pole hakata, oleks väga mõnus. Kui vaid ei painaks igatsus leida endale tõeline sõber ...

Täna Pärnu Endla teatri suurel laval esietenduv “Härra Huu” on küll lastelavastus, aga nagu sellest tegelasest kirjutatud raamatudki, võiks see vabalt sobida täiskasvanutelegi.

Ma arvan, et iga inimene tunneb midagi endas sealt ära.

Ingomar Vihmar

Vihmar puutus härra Huuga esimest korda kokku aastaid tagasi, kui ta Hannu Mäkelä jutustust oma pojale ette luges.

“Olin selle ammu unustanud, aga kui hakkasin nüüd mõtlema, mida võiks lastele lavastada, ­tuli meelde see tunne, mis mul oli seda jutustust ette lugedes. ­Lugesin raamatu uuesti üle ja see tunne tuli tagasi,” avaldab lavastaja.

“Minule on oluline see, kuidas Mäkelä on “Härra Huu” kirjutanud: see on kirjutatud lastele, samal ajal nagu ei ole ka,” lausub Vihmar. “Mäkelä ei alahinda lapsi, ta näitab maailma sellisena, nagu see on, lihtsustamata ja hellitamata. Tema jutustuse iva on, et imed on ikkagi võimalikud. Et imesid teevad need, kellel on rohkem, ja nendele, kellel parajasti on vähem. Ja nii ongi – nii raamatus, elus kui teatris.”

Kunstnik Illimar Vihmari, videokunstnik Argo Valdmaa, valguskunstnik Ivar Piterskihhi, muusikalise kujundaja Feliks ­Küti ja trupiga on loodud nüüd see ­atmosfäär teatrilaval, dramatiseeringu kirjutas Vihmar lavastajana raamatu põhjal ise kokku.

Nimitegelast mängiva Rämmeldi arvates on härra Huu päris sarnane Harry Potteriga: temagi on üksinda, ema-isata, peab ootamatute olukordadega hakkama saama ja võitlema, teeb imesid.

Samal ajal on Huu hoopis teistsugune, Soome variant. Siingi keerleb sisu hea ja halva üle, ent nagu elus, ei ole need mustvalged. Mäkelä ei loe lastele moraali.

“Ma vahepeal mõtlesin, et mis see moraal siin loos siis on – ema deodoranti ei tohi võtta. Ometi on seal see: aga kui sul ikka ilgelt tarvis on, siis parem võta, kui jää selle moraali küüsi, et “ei, ma ei tohi”. Ma ei kujuta ette, kui nad ei oleks võtnud, mis siis saanud oleks. Lill oleks nad ära söönud,” tõdeb Rämmeld.

Lill oleks nad ära söönud.

Meelis Rämmeld

“Su jutus on väga tugev point selles mõttes, et elu ei ole kunagi nii, nagu see paistab,” nõustub Vihmar.

“Aga nii on kõikide asjadega,” pakub Rämmeld.

“Jah, et see kõik on nii ambivalentne. Elus on nii palju eri ­võimalusi, et siin ei ole head ega halba,” lõpetab Vihmar mõtte.

Nii on härra Huu Rämmeldile endalegi sümpaatne. Ta peaks ju hirmus olema, aga tal ei tule see kuidagi välja. Sa võid eluski valida endale ameti, mis sulle 100 protsenti ei sobi. Ja nii on vist juhtunud ka härra Huuga.

“Ma arvan, et iga inimene tunneb midagi endas sealt ära,” mõtiskleb Vihmar. “Me kõik oleme kogu aeg endaga natuke pahuksis ega tea, mida peaksime täpselt tegema, mis on meie ülesanne. Härra Huu püüab oma elu seada ja käituda nende mustrite järgi, mis talle emast ja vanaisast on jäänud, aga tema traagika seisneb selles, et see ei õnnestu nii, nagu ta on seda endale ette kujutanud. Ta on kummitus, kes kardab ise pimedust. Selles mõttes võib meist igaüks olla selline kummitus.”

Härra Huu kohtab oma üksildases elus üsna ootamatuid ja kummalisi tegelasi. Foto: Siim Vahur/Endla teater

Nagu vanaisa kunagi väike­sele Huule ütles: “Aega on kas palju või vähe, täpselt nii, nagu ise näed”, ei ole aega Huule olemas, aga probleemid on tal ikka samad.

“Küsimus, et mida mõnusat ma teeksin siis, kui mul ei oleks välist survet ja saaksin ainult ise otsustada, tõmbab samamoodi krampi. Kujutad ette ideaal­inimest, kes käib pühapäeviti jõe ääres kalal või jalutamas. Mõtled, et see on äge. Lähed. Ja siis on külm ja vastik tegelikult. Ja lõpuks ei oskagi enam midagi teha. See võib olla päris naljakas,” tõdeb Rämmeld.

Peale Rämmeldi mängivad lavastuses Nils Mattias Steinberg, Priit Loog, Liis Karpov ja Fatme Helge Leevald.