Tülis põldvarblased üritavad üksteisest üle rääkida

Põldvarblased võivad näida malbete vennikestena, kuid ettearvamatult käituvad nemadki. Foto: Karl Adami

Aias oli hilissügisele omaselt üsna vaikne ja pilvkatte tõttu ka hämar. Üksikud rasva- ja salutihased keerasid noka vahel aeda kantud pärnapuu lehti ümber, et nende alt putukaid noppida. Kuigi suurt külma pole veel olnud, riputasin jahedamate ilmade tulekuga üles vorstikujulise teravilja-rasva­sööda. Aias valitsenud vaikus sai hetkega läbi, sest mitu kuud eemale hoidnud sirtslased seadsid end taas aeda sisse.

Seni toimetasid pruunis rüüs põldvarblased justnimelt põllulappide ääres, kus nad nokkisid umbrohuseemneid ja mahapudenenud vilja. Aeda riputatud teravilja-rasvasööt on neile üksnes toidulisa eest. Kuna lundki, mis umbrohtu suurel määral lamandaks ja kataks, pole just kuigi palju olnud, leiavad nad endiselt tee hanemaltsapuhmaste keskele.

Üldiselt hoiab koduvarblasest tagasihoidlikuma loomuga põldvarblane väiksematesse asulatesse, taluõuedele ja aedlinnadesse. Erinevalt veidi suuremast sugu­lasest ei satu põldvarblane suurlinna võludest vaimustusse. Sellegipoolest hoiavad mõlemad varblaseliigid inimese lähedusse, kuid päris sõbraks nad inimest siiski ei pea.