Marta Lotta Kukk: Olen pereringis lapselikult hull, aga muusikas tasane

Marta Lotta Kukele meeldib muusikas lihtsuse võlu. Foto: Johanna Roos

Aforismide raudvarast leiab näitekirjanik William Congreve’i öeldu: “Muusika võlujõud vaigistab raevunud metslase.” Ja tõesti – vahel on muusika just see, mis taastab südame õige rütmi. Helikunsti nagu ka teistesse kunstiliikidesse saab kanda tunded, mida muidu ehk raske jagada.

Noor džäss- ja folkmuusik Marta Lotta Kukk on pere ja sõprade seltsis väga avatud, kirjeldab end kui heas mõttes pöörast, kes aeg-ajalt hulle tükke teeb. Muusikas tegutseb ta hoopis teisiti: on tasane ja mõtlik.

​Halbu mõtteid – leina, kahtlust ja kurbust – ei oskagi lauljanna väljendada teisiti kui need laulu sisse kirjutada. “Mulle on vahel öeldud ka, et mu kirjutatud muusika erineb minu olekust väga, palju rahulikum ja täiskasvanulikum,” seletas Marta Lotta.

Tütarlapse seos muusikaga sai alguse ema Ülle Otsast, kes Viljandi pärimusmuusika festivali algusaastatel kuulus korraldustiimi. “Olen muusikaga tegelnud sellest ajast peale, kui emme kõhus olin,” naljatas ta.

Marta Lotta ema oli alati ametis sündmuste korraldamise ja muusikaelu edendamisega. Nii vantsisid Marta Lotta ja tema õde Marleen alati ema sabas ja käisid igal aastal folkfestivalilgi. Muusik meenutab, et vahele jäi vaid üks aasta, kui