parnu

Eesti raevukaim kakk

Lehevabal ajal sulandub händkakk ümbritsevasse, eriti kui ta peab vahti haavikus või kaasikus. FOTO: Karl Adami

Möödunud nädala päikesepaistelisel päeval kõndisin mööda kõrvalist metsamaa keskel looklevat kruusateed. Ühel pool rada laius suur lank, teisel aga kaskede, tammede ja kuuskedega pikitud noorendik, mille kirjul taustal tõusis ühtäkki lendu suur ja hallikas lind, kes helitult poolsada meetrit edasi liugles, et võtta koht sisse suurel seemnepuuks jäetud kasel. Händkakk küttis keset päeva hiiri ja ilmselgelt ei meeldinud talle lähenev kahejalgne, kes näriliste jahti häirida võinuks. Nõnda ei jäänud ka suur ja hele kask tema viimaseks peatumispaigaks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ehkki liigun tihti piirkondades, mille händkakud enda territooriumiks on lugenud, ei näe ma neid sabakakke sügistalvisel ajal nii sageli kui näiteks värbkakke. Mõlema suvine ja talvine arvukus on üsna samal tasemel ja nad asustavad tihtipeale sarnaseid metsi. Kuigi värbkakk on hulga väiksem kui halli kuuega händkakk, külastab ta talvisel ajal tihti aedu, kus lindude toidumajade juurest värvulisi napsata. Nõnda hakkab ta enam silma. Händ­kaku menüüsse kuuluvad aga pigem närilised ja tema piirdub metsaäärsete põllulappide, raiesmike, noorendike, metsasihtide ja -sügavustega.

15.12.2020 17.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto