/nginx/o/2011/05/26/598468t1h9794.jpg)
Mina muidugi ei tea, mida Ivar Mägi täpsemalt “Pärnu liikumistrajektoori” all mõtles (vt Ivar Mägi, “Pärnu käänupunktid”, PP 16.12.2011), aga kahte nii erinevat asja, nagu seda on otsus Rail Balticu projekti kohta ja minimaalse avaliku arutelu tulemusel volikogult kummitempli saanud Pärnu linna arengukava, ei saa linna arengus ühesugusteks positiivseteks “käänupunktideks” lugeda.
Üks asi sai mulle sellest kirjutisest küll selgeks: nii praegusel linnavõimul kui kirjutise autoril on millegipärast vääramatu veendumus, et püha eesmärk, mis uue arengukava koostamist igal juhul õigustab, oli vajadus eemaldada Pärnu “puhtakujulise kuurortlinna kursilt ja juhtida laev rohkem tasakaalustatud majandusega vetesse”.
Millest selline veendumus, jääb lihtsurelikele teadmata, sest ühtegi analüüsi, mis sellise seisukoha õigsust kinnitaks, pole. Tegelikult ei ole tehtud üldse mingit analüüsi, mis käsitleks seda, kuidas (ja kas üldse) eelmises arengukavas püstitatud eesmärkide poole liiguti.
Areng linnajuhtide kiuste
Mägi käsitlusest jääb mulje, et Pärnut ongi seni arendatud täiesti valel “puhtakujulise kuurortlinna kursil”. Millest selline arvamus, ei ole teada, küll on neile, kes Pärnu arenguga veidi pikemalt ja põhjalikumalt kursis, teada see, et selline seisukoht on sügavalt väär ja eksitav.
Kuurort kui ettevõtluskompleks, klaster on tõepoolest eelmise arengukava kohaselt paberil fikseeritud, arengueesmärke siduv prioriteet, kuid kahju on sellest, et pärast eelmise arengukava koostajaid seda dokumenti suurem osa Pärnu linna juhte ilmselt enam läbi ei lugenud, töös järgimisest rääkimata.
Selget ja kavakindlat kuurordi, eriti terviseteenuseid osutava ravikuurordi arendamist pole ju linnavõimu vedamisel toimunud. Kõik, mis sellel alal on linnas uuemat sündinud, on juhtunud pigem linnajuhtide pingutuste kiuste kui tänu selleks soodustingimuste loomisele. Võtkem kas või terviseteenuste arendamine sanatoorium Tervises või taastusravikeskus Viikingis.
Samal ajal kui linna enda äriühingud (sealhulgas Estonia alates sajandivahetusest) eelistasid oma tegevuses lihtsamat ehk vähem tulusat puhkekuurordi rolli edendamist, panustasid teised ettevõtjad terviseteenuste arendamisse. Tegutsedes eesmärgiga, milleks Pärnu linn kunagi üldse ametiühingutelt taastusraviasutused üle võttis.
Kõige suurem probleem on minu arvates selles, et linna juhtimisel pole 10–15 viimase aasta jooksul kujunenud ühest ja selget arusaamist sellestki, mis asi see Pärnu kui kuurortlinn üldse olema peaks ja milline on sõnapaari “kuurortlinn” sisu Pärnule.
Valdavalt mõeldakse Pärnu kuurordi all kahjuks ikka puhkekuurorti, seda õndsat kaht kuud aastas, kuigi tõdetakse seejärel kohe, et tõesti, talvekuudel ei taha asi edeneda.
Pilk minevikku
Jättes kõrvale käsitluse esimestest supelasutustest Pärnus (1837. aastal), on oluline keskenduda sellele, kuidas alates 1889. aastast hakati Pärnut Oskar Brackmanni eestvõttel teadlikult ja sihipäraselt kujundama kuurortlinnaks, rõhuasetusega terviseteenuste pakkumisele.
Kõige olulisem on, et juba 1889 arutas linnavolikogu Pärnu kui kuurordi tulevikku ja põhjaliku uuringu tulemusel leiti, et “Pärnul puuduvad head eeldused areneda eeskujulikuks puhkekuurordiks”. Küll rõhutati, et “Pärnu võib saavutada kuulsuse ravipaigana”. Just sellest “ravipaigast” lähtuski oma tegemistes Brackmann, kellele peame kõik tänulikud olema.
Mul on tunne, et praegused linnajuhid püüavad seda tõde, küll eduta, pidevalt ümber lükata.
Pärnu eelmise arengukava eesmärgid olidki kantud ravikuurordi ideest, seejuures jõuti põhjaliku analüüsi kaudu sama tulemuseni mis 1889. aastal.
Idee arendamiseks olid ju reaalsed eeldused olemas: nii Pärnu tuntus ravipaigana kui mõningane materiaalne ressurss linna käsutuses, võimaldades suunata kuurordi arengut vajalikus, seega eelistatult raviteenuste osutamise suunas.
Kahjuks on minu oponendid nüüd sügavalt veendunud, et kui kõik tasakaalu saada (kes otsustab, milline on see tasakaal?), küll siis turumajandus ise välja veab. Ei vea!
Poleks linn 1889. aastal kuurordi arendamist oma juhtimise-korraldamise alla võtnud, elaksime hoopis teistsuguses Pärnus. Mina ei usu, et see linn oleks praegusest parem.
Doktor Endel Veinpalu instituudi saatsid linnavalitsuse ühepäevaperemehed ümberkujundamise asemel eelmise sajandi lõpus hingusele, sest linnakassast instituudi ajakohastamiseks minimaalsetki toetust ei leitud, aga ravikuurordi edendamine ju toimis.
1990ndate esimesel poolel saavutati linnapea Jaak Saarniidu ja linnaarst Ada Kraagi vedamisel see, et ametiühingutele kuulunud kuurortraviasutused anti üle Pärnu linnale.
Instituudi algatusel loodi Eesti kuurort- ja taastusravi liit asukohaga Pärnus, olid eellepped Tartu ülikooliga, korraldamaks siin arstitudengite praktikat. Kogu asja mõte oli arendada kuurorti just ravikuurordi suunal.
Veel 90ndate lõpus alustati linna kuurordikomisjoni initsiatiivil kuurordi arengukava koostamisega ja sellest pidi saama selgesti piiritletud linna ravi- ja puhkekuurordi areng. Pole ju kunagi tekkinud vaidlust selle üle, et kaks lühikest suvekuud on Pärnus tõesti võimalik olulises mahus puhkemajandustki edendada, aga aasta ringi tegevuseks selleks eeldused puuduvad.
Siis sai linnajuhtimisel eelistuseks suvepealinna ja läbukuurordi suund, kus põhiline edu näitaja ja hindamise kriteerium oli võimalikult suur linna suvekülastajate (kas või üheks päevaks) ja siinsete ürituste arv.
Kuurordiarenduse kahe suuna läbimõeldud ja koordineeritud edendamise tarbeks mõistust ei jätkunud ja kuurordi arengukava seisab tänini sellisena, nagu ta üle kümne aasta tagasi jäi, ehk on lõpetamata.
Samal ajal ei edendatud ju kitsamaltki puhkekuurorti mingit muud liiki ettevõtluse ja selleks linna rahakoti tühjendamise arvel. Süüdistada eelmist arengukava, nagu vahel kuulda on olnud, Pärnus mitmesuguse tootmise (masinatehas, liha-, piima-, kalakombinaat) lõpetamises, on nii asjatundmatu, et sellel pole mõtet isegi peatuda.
Rail Balticust
Kui nüüd käänupunktide analüüsiga jätkata, siis teine väidetav neist (Rail Baltic) võib tõesti kujuneda Pärnule oluliseks positiivse märgiga pöördeks, aga praegu on see alles potentsiaalne väljavaade, ei rohkemat. Selle ettevõtmise realiseerumise tõenäosus ei ole ülearu suur ja reaalset pööret (käänupunktis) pole ju veel kaugeltki toimunud.
Pärnu ja pärnakadki pole selle projekti realiseerumisele kaasaaitamiseks just eriti palju teinud. Seda, et me kogemata jääme geograafiliselt sellele sirgele, mis Tallinnast Riiga läheb, ei saa ju meie linna juhtide ja kodanike teeneks lugeda.
Pärnus pole alanud sisulist arutelu selle üle, mida siin, kohapeal tõepoolest teisiti teha annaks. Selle teema aktiivset arendamist ootaks eelkõige linnavolikogult, mis kahjuks vaikib nagu kummitemplile kohane.
Seetõttu võiks läbi mõelda näiteks idee, et väga mitmeplaaniliste ja vajalike Pärnu MTÜde kõrvale võiks siin sündida veel üks, mis hoiab kogu Rail Balticu protsessil silma peal ega lase ametnikelgi uinuda.
Võtaksin volikogu töö kohta öeldu kohe tagasi, kui näiteks juba järgmisel volikogu istungil moodustataks vastav ajutine komisjon, mille töö oleks suurusjärgu võrra avalikum muude komisjonide tööst ja kuhu kaasataks kõik Pärnu kodanikud, kellel kõnealusel teemal midagi öelda.
Mis positiivne pööre?
Minu arvates ei sisalda sügisel vastuvõetud linna arengukava mingit reaalset positiivset pööret. Mida siis Ivar Mägi ja arengukava vastu võtnud volikogu selliseks positiivseks pöördeks peavad?
Väidetavalt on nüüd eesmärk suundumine “tasakaalustatud majanduse vetesse” ja kõige tähtsam see, et “kohalikule (kutse)koolile otsitakse kompententsikeskuse sisu, mis rahuldaks tööturu vajadusi tehnilise oskusteabe järele”.
Nii pidavat jõutama linna parema konkurentsivõimeni ja loodama linnas töökohti. Kas olete kuulnud veel midagi ebamäärasemat?
Pole toimunud vaidlust selle üle, et ettevõtluse aluseks on haridus, eriti haridus neil aladel, mida konkreetses asukohas viljeldakse. Mina küll ei usu, et kui nüüd Pärnus hakata andma noortele massiliselt tehnilist haridust, samal ajal kui puuduvad vastavad töökohad ja nende tekke eeldused, sellest suurt tulu tõuseks. Nagu näitab hästi viimanegi keeruline periood majanduses, võivad kõrgesti haritud inimesedki tööta jääda. Ainult hea haridus ei ole veel tagatis töökohtade tekkeks konkreetses paigas.
Olulisem on, et antav haridus vastaks kohaliku majanduse reaalsetele, mitte väljamõeldud nõudmistele. Mis kasu on meie hariduselu korraldajatel arengukavast, mis ei anna aimugi sellest, millistel erialadel meil reaalselt tööjõudu vaja võib minna?
Järske kannapöördeid linna majandus ei kannata ja “vabasse vette” jõudmine võib tähendada hoopis seda, et selles “vabas vees” veel sügavamale vajutakse.