Video ⟩ Esimeses kurlingutrennis kulub ära oskus enda üle naerda

Proff Harri Lill õpetab visketehnikat. Paremakäelisel on parem jalg pakul, et tõugata, vasak täistallal maas, hari vasakus käes aitab tasakaalu hoida ja kivi tuleb saata teele vindiga. Foto: Johanna Roos

Päev pärast oma esimest kurlingutrenni ärkan veendumusega, et need inimesed, kes endiselt ei pea seda päris spordiks, on peast põrunud. Lihtsam on hakata loetlema lihaseid, mis endast märku ei anna. Kusjuures ma pole spordikauge! Suure ohkimise peale, kui valus kõik on, vantsib isegi jutust tüdinud koer teise tuppa.

1,5tunnisel treeningul Eesti ainsas ja Euroopa mõistes tipptasemel kurlinguareenil Tallinnas Tondiraba jäähallis saan kinnitust üldtuntud tõele, et iga asi näeb kergem välja, kui seda teeb keegi teine. Alustades kas või jääl spetsjalatsites liuglemisest.

Mind koolitada üritav tippmängija, Eesti segapaariskurlingu esindusvõistkonna liige, alaliidu peasekretär Harri Lill liigub veemullimustrilisel jääl loomulikult. 13aastaselt harrastama asunu puhul olekski muu vaatepilt mõeldamatu. Kui aga mina sama üritan, proovides harjuda vasaku jalatsi ülilibedast tallast tingitud ebastabiilsuse ja parema, libisematu kummitallaga jalanõuga, meenutan lombakat looma. Ma ei ole veel harjagi kätte võtnud, kui kustub lootus, et ehk olen ma avastamata talent. Otsekohe ma ei kuku, aga matsu ei pea kaua ootama.