Kuusk annab toitu ja peavarju paljudele

Oravale on kuusk sageli kodu­paigaks. Foto: Karl Adami

Ükspuha millises suunas aknast välja kiikan, igast ilma­kaarest vaatab vastu vähemalt üks, igihaljas kuusk. Mida valguskülla­semas paigas, seda tihedam. On ta ju leviku järgi männi ja kase järel meie metsadeski auväärsel kolmandal kohal. Harilikud kuused kõrguvad vaateväljas nii niidu servas, kraavipervedel, metsapiiril, kuid ka aias heki ja ilupuuna. Tõtt-öelda ei kujutagi ma Eesti loodust kuuseta ette ja mingil kummalisel moel tekitab kuuse nägemine minus alati sooja tunde. Veel nädala jagu saab see nii tavaline, kuid ­meile oluline taim kanda aasta puu tiitlit ja mis seal salata: pühade ajal on kuusk mõttes paljudel.

Kuusk on moel või teisel olnud luubi all läbi aasta ja mitte vaid seetõttu, et ajakiri Eesti Loodus ta aasta puuks tituleeris, vaid ka seoses kevadel meedias lahvatanud üraskirüüste ootusega. Eesti Looduse juuninumbris tõdes OÜ Metsakorralduse Büroo juhataja Lembit Maamets, et kevadel vallandunud üraskirüüstepaanika oli koroonaviiruse puhangust ainest saanud infooperatsioon. “On ju iga peremehe loomulik kohustus hoolit­seda pidevalt oma metsa seisundi eest. Putukarüüste on kuusikute majandamisel tehtud vigade tagajärg, mitte põhjus iseenesest,’’ nentis Maamets.