Pärnut võib pidada muusikahälliks, kust laia maailma lennanud omajagu interpreete, ent tiibu sirutavad siin poeedid, kunstnikudki. Nii mõtleb ka muusik-poetess Leonora Palu, kelle pere pea 30 aastat tagasi vanaisa kutsel Virumaalt Pärnumaa metsade ja aasade vahele tallu kolis.

Nüüd ongi Palu võtnud oma südameasjaks elavdada nii Pärnu kirjandus- kui muusikaelu, luues sõprade ja tuttavatega suvepealinnast omamoodi luule-Meka.

​Palu aitab vedada luuleraadiot, teeb pööraseid ja hulljulgeid taideetendusi ja võlub flöödist välja sõnugi. Kokku kulutab kunstihing oma hinnangul aastas keskeltläbi 200 päeva loomisele. “Mõtlen tegelikult iga päev loominguliselt ja praktiseerin ka: mängin pilli või loen, kirjutan,” märkis Palu.

Kuidas algas teie kui poetessi loominguline teekond?

Kui olin keskkoolis, meeldis mulle kirjandeid kirjutada – luuletusi tol ajal eriti ülesandeks ei antud. Päevikut pidasin ka. Siis ma ei osanud veel tulla selle peale, et kirjutamisega nii-öelda päriselt tegelda.