Kolumn ⟩ Ratastel surmalendur

Liikluskaameraid võiks rohkemgi olla, et kihutavaid sohvreid ohjes hoida. Foto: Ain Liiva

Maanteel silmapiirile ilmuvatest kahes reas vastutulevatest autodest üks liigub nii kiiresti, et vaid hetke pärast jõuab see sinu juhitavast sõidukist ligemale 20 meetri kaugusele, olles sinuga vastamisi. Samal ajal tuleb omas, õiges vööndiski sulle üksteise järel vastu kaks autot. Otse sinu poole sööstvast masinast ei pääse paremalt mööda ­kokkupõrketa või kraavi pööramata.

Mida mõtled? Kuidas käitud?

Seda põgusalt kirjeldatud isiklikku kogemust analüüsides tõden, et ega jõuagi mõelda. Hetkest, kui taipasin, et pean midagi tegema, vältimaks laupkokkupõrget silmanähtava kiiruseületajaga, möödus heal juhul pool sekundit, kui pinev olukord oli juba möödas.

Tagantjärele meenub kiire instinktiivne jõnks rooliga vasakule ja seejärel kohe paremale, samal ajal kamikaze juhitud ja vankumatult sirgjooneliselt kihutanud uuepoolne tume Audi maastur nagu ­rakett paremalt ning kaks järsult lörtsipudrusele teepervele keeranud ja pidurdavat autot vasakult minust mööda vuhisemas.

Tahavaatepeeglist nägin seda tumedat Audit vaid viivu, kuid märkasin, et vahetult enne horisondi taha kadumist oli see ikka veel vastassuunavööndis. See peab olema väga raskes alkoholijoobes või tugevas narkouimas juht, olime nii mina kui minu kaasreisija veendunud.

Aga võta näpust! Selgus, et täiesti kaine oli.