Kasahstani esimene sammuke parlamentaarse riigikorra poole

Väino Linde. Foto: PP

Kõigest mõni kuu tagasi kuulutas Kasahstani täieõiguslik president ja peremees Nursultan Nazarbajev oma riigis välja erakorralised parlamendivalimised. Põhjus, miks ta seda tegi, tundus mõnevõrra kentsakas. Nimelt ei pidanud president oma sõnade kohaselt õigeks, et parlamendis on vaid tema enda erakonna esindajad.

Isegi valimisseadus tehti selliseks, et valimistel teiseks jäänud partei esindajad saaksid kindlasti oma esindajad parlamenti. Seega on loomulik, et OSCE saatis oma vaatlejad kogu seda suunatud demokraatia ilmingut jälgima.

Kasahstani parlament koosneb kahest osast: ülemkojas on 47 ja alamkojas 107 liiget. Neid viimasena mainituid nüüd valitigi. Et põhiseaduse järgi on Kasahstan presidentaalse riigikorraldusega, on sealsel parlamendil tegelikkuses võimu väga vähe. Valitsusohjad on kindlalt Nazarbajevi käes.

Mis maa see on?

On mõistetav, et me teame Kasahstanist üsna vähe. Vahest ainult seda, et see asub kusagil Siberi taga ja jääb osalt Venemaa ja Hiina vahele ning piirneb veel Usbekistani ja Kõrgõzstaniga, ulatudes Kaspia mereni välja.

Territooriumi suuruselt on Kasahstan üheksas riik maailmas, kuid vaid 16miljoniline rahvaarv näitab, et seal on palju tühja maad, täpsemat steppe, kõrbi, mägesid. Maavarasid, eriti viimasel ajal avastatuid, leidub sealkandis ohtralt, eeskätt maagaasi, naftat ja muidugi uraani.

Kasahhid on kõige selle üle väga uhked ja seletavad, et tegelikult on neil maa all kogu Mendelejevi tabel peidus. Seda oli ka näha nende uhiuues ja päris kõrge hinnatasemega pealinnas Astanas (kasahhi keeles pealinn).

Kasahhi NSV kuulus NSV Liidu koosseisu juba eelmise sajandi 20. aastate lõpust. Põhiliselt kasutati seda piirkonda paigana, kuhu saadeti küüditatud ja vangid.

Kasahhid olid toona Venemaa silmis eelkõige harimatud nomaadid, kes Tšingis-khaani esimese naise Börte järeltulijatena stepis ratsutasid ja hobuseliha vitsutasid. Alles 1950ndail, kui Bajkongõri kosmodroom rajati, muutus olukord vähe paremaks.

NSV Liidu lagunemise ajaks olid kasahhid oma kodumaal siiski vähemuses, võrreldes ülejäänud rahvustega, ja ainult ühes(!) koolis anti kasahhi lastele emakeelset kooliharidust. See ongi põhjus, miks see rahvas tänapäevalgi omavahel hea meelega vene keeles suhtleb ja vanemad oma lapsi kasahhi keele õpinguis suurt aidata ei oska. Jääb vaid Loojat tänada, et totaalne venestamispoliitika ei suutnud meil Eestis nii sügavat jälge jätta.

Eluaegne riigipea

1989. aastal sai Nursultan Nazarbajevist Kasahhi NSV Kommunistliku Partei esimene sekretär ja kaks aastat hiljem riigi president, kahe aasta eest aga eluaegne riigipea. Samal ajal on kasahhidel vedanud, sest tegemist on valgustatud diktaatoriga.

Kui Valgevene Aljaksandr Lukašenka paneb kõik oma poliitilised vastased vangi ja Usbekistanis kaovad nüüdki veel öösiti teadmatusse need, kes päeval julgesid president Islam Karimovit kritiseerida, siis Kasahstani õhkkond oli märksa vabam ja inimesed julgemad.

Isegi kohalikud venelased kiitsid seda riiki ja ütlesid, et ei soovi Venemaale kolida. Tõele au andes on viimastel aastatel Kasahstan SRÜ liikmena mitme majandusnäitajaga Venemaale kandadele astunud. Kõike seda peavad kohalikud Kasahstani presidentaalse juhtimise teeneks.

Nii otsustas Nazarbajev 1997. aastal, et riigi pealinn tuleb Almatõst viia ligi poolteist tuhat kilomeetrit põhja poole, kunagise Tselinogradi piirkonda, kus elas vaid mõnikümmend tuhat elanikku. Praeguseks on Astana rahvaarv kasvanud miljonini, seda linna on projekteerinud maailma tuntumad arhitektid ja ehitades pole milleski kokku hoitud.

Põhjusi, miks pealinn ära koliti, oli mitu: hirm hiinlaste ees, sest Almatõ asub küllalt Hiina piiri lähedal, samuti on ala väga seismograafiline ja seal oli koha sisse võtnud mitu kasahhi perekondlikku klanni, kes presidendile peavalu valmistasid.

Vähe tähtis pole asjaolu, et kui varem valitses uue pealinna piirkonnas venelaste absoluutne ülekaal, siis nüüd on väga palju kasahhe sinna juurde tulnud ja enamus põlisrahva käes. Ja muidugi on riigipea Nazarbajevil igati uhke tunne minna ajalukku mehena, kes rajas riigile keset steppi ülimoodsa pealinna.

Eestit tuntakse Kasahstanis hästi. Vanemad mehed teadsid eestlasi kui häid kaaslasi Nõukogude armee päevilt, nooremad olid üllatunud, et oleme iseseisva riigina nii väikesel ja peaaegu maavaratul territooriumil. Välismaalasena komistasin tänaval korra kohaliku julgeolekuteenistuse otsa, mis aga kuulnud, et tegemist on eestlasega, ei tahtnud mu dokumentegi näha. Erarõivais mehed kuulutasid otse, et Eesti on Kasahstani sõber. Mitte nagu Saksamaa või USA, millesse seal maal mingil põhjusel (võib olla kunagise nõukogude propaganda mõju?) väga sõbralikult ei suhtuta.

Aga valimised?

Läksid, nagu president tahtis. Tema erakond Nur Otan (tõlkes Isamaa Valgus) kogus veidi üle 80 protsendi häältest, peamiselt äriringkondi ühendav Ak Zhol ja kommunistid said mõlemad üle seitsme protsendi häältest. Erinevalt Venemaast ei tuvastanud ma organiseeritud valimisvõltsimisi.

Mõni rikkumine siiski oli, kuid nendetagi oleks Nazarbajev valimised kindlasti võitnud. Kuna muud erakonnad on vähe tuntud ja kasahhid üldse tunnustavad oma tugevat liidrit ega suuda praegu väga mõelda veel euroopalikule demokraatiale. Et Kasahstanis on üle 70 protsenti elanikest moslemid, ei oska ma nüüdki ennustada, kui tõsiusklik ja milliste püüdlustega mees tõuseb seal võimule siis, kui Nazarbajevit enam pole.

Kohalikud seletasid mulle, et president soovis nende valimistega astuda esimesi samme Kasahstani parlamentaarse juhtimise poole, et pärast teda enam ainuvõimuga riigijuhte ei tuleks. Elame, näeme.

Igatahes kasahhide rahvustoidu hobuseliha proovisin ära ja selle maitsel polnud vigagi, meenutas meie ulukiliha. Sealne aastatuhandeid vana rahvusjook on kumõss. Seda saadakse märapiima kääritamisel ja oma kolmekraadise alkoholisisaldusega maitses too joogipooline eesti mehele niisama jäledalt, nagu keegi oleks suvel pikemat aega autokummi sees hoidnud käärima läinud kefiiri.

Nii et ekstreemsusi jagus Kasahstanis kuhjaga, kaasa arvatud 36kraadine pakane, mis meid mõnel hommikul õues tervitas. Kohalikud lohutasid, et tulgu me suvel tagasi, siis on jälle 40 kraadi sooja.