Juhtkiri: Kas sularaha on inimõigus?

Pärnu Postimees. Foto: PP

Kuigi üpris suurt tähelepanu pälvis Swedbanki otsus sulgeda sularahaautomaat Läänemaal Virtsus, on pangaautomaatide kadu väiksematest maapiirkondadest ja nende harvendamine linnadeski järjest suurenev tendents ning Virtsu rahva saatust on jaganud või peagi jagamas paljud teisedki kandid, Pärnumaa kaasa arvatud.

Ühest küljest on igal sularahaautomaatide võrku kasutaval pangal muidugi õigus neid avada ja sulgeda vastavalt oma suvale. Kui üks pank hindab automaadi vajalikkust vastavalt sellele, kui palju seda kasutatakse, ning võrdleb selle ülalpidamisele tehtavate kulutustega, on üpris loogiline, et kui kahju tõuseb ettevõttele enam kui kasu, siis olukorda muudetakse, sest pole ükski pank, kuulugu see Rootsi, Soome, Norra või Eesti kapitalile, ühegi seaduse või reegli järgi sotsiaalteenust pakkuv asutus, seda rolli peab maksuraha eest täitma siiski riik. Olukord oleks teine, kui mõni pank oleks Eesti riigi omanduses, siis võiks õigustatult nõuda arvestamist eelkõige inimestega ja siis majandustulemustega. Paraku näitab kas või AS Eesti Posti tegevus, et riigi sajaprotsendiline omandus ei ole veel garantii, et maakohtade postkontoreid majanduslike kaalutluste tõttu ei suleta.

Muidugi on elektroonilised võimalused iga aastaga suurenenud ja vajadus sularaha rahakotis kanda või sukasääres hoida kahanenud, kuid käibel on see ikka ning paljude, eriti väiksemate kantide elanikel läheb reaalseid kupüüre ja münte igapäevaelus jätkuvalt tarvis.

Kui arvestada sellega, et pank ei pea kohalike elanike arvamust millekski ja vallarahva eest peavad hoolitsema riik ja kohalik omavalitsus, siis just viimaste õlule peabki langema sularahaautomaatide puuduse probleemi lahendamine. Õnneks näitab tehnika areng, et ühel hetkel kaob sularaha järele igapäevaelus tõesti vajadus, kuid selleni on veel tublisti aega.