Martin Schulz: Me kas võidame kõik koos või kaotame koos

Martin Schulz. Foto: PP

Esimest korda Euroopa Liidu loomisest saadik on tekkinud tõsine oht, et liit nurjub. Mitu kuud on tormatud ühelt tippkohtumiselt teisele, samal ajal kui majanduskriisi tagajärjel on paljudes riikides vaesus suurenenud, just noorte hulgas on tööpuudus võtnud tohutud mõõtmed.

Noored avaldavad Euroopa linnade tänavatel meelt sellise majandussüsteemi vastu, kus vähesed omastavad kasumi, kui ajad on head, kahjum jääb aga üldsuse kanda, kui ajad on halvad. Süsteemi vaadates tekib vägisi mulje, et anonüümsetel New Yorgi reitinguagentuuridel on rohkem võimu kui demokraatlikult valitud valitsustel ja parlamentidel.

Parlamendid kui kummitemplid

Selline poliitika ja poliitiliste institutsioonide usalduskriis kõigutab usku Euroopasse. Üha rohkem inimesi suhtub meie töösse umbusaldusega, kuna meid kõiki puudutavaid otsuseid teevad valitsusjuhid suletud uste taga.

See on minu arvates tagasilangus Euroopa poliitika ammu kadunud praktikasse, mida arvasin olevat veel vaid ajalooraamatutes.

Teise maailmasõja järgne Euroopa põhineb kainel arusaamal, et me ei saa oma huve enam lahutada oma naabrite huvidest. See rajaneb mõistmisele, et EL ei ole mäng, milles üks peab kaotama, et teine võidaks. Pigem vastupidi: me kas kaotame või võidame ikka kõik koos.

Põhireegel selleks ongi ühenduse meetod: kõikide ELi institutsioonide – Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja liikmesriike esindava nõukogu kaasamine otsustamisse. Selline “ühenduse meetod” ei ole tehniline mõiste, vaid väljendab kõike, mille eest EL seisab kogu hingega.

Ühenduse edukas ühisprojekt on kannatada saanud. Tippkohtumiste kuhjumine, valitsusjuhtide kinnisideeks muutunud kohtumised on oluliselt vähendanud Euroopa Parlamendi kui ühenduse ainukese otsevalitud organi osa otsustusprotsessis.

Tegelikult on Euroopa rahvaesindajate roll muudetud kummitempliks Brüsseli kojas saavutatud valitsustevaheliste kokkulepete kinnitamisel. Ja ega rahvusparlamentide olukord palju parem ole.

Kodanikud käsitavad sellist küllaldase parlamentaarse legitiimsuseta poliitikat kui Brüsseli ettekirjutuste jada. Kahju kannab EL tervikuna, sest sellega õhutatakse ELi-vastaseid tundeid.

Mina presidendina

Euroopa Parlamendi presidendina pean oma põhiülesandeks seista vastu demokraatia puudumisele ja tippkohtumiste ainutähtsustamisele. Tahan muuta Euroopa Parlamendi paremini nähtavaks ja kuuldavaks foorumiks, kus toimuvad demokraatlikud ja asjatundlikud ning erapooletud arutelud ELi tuleviku üle.

Minust ei saa mugavat Euroopa Parlamendi presidenti. Ma olen president, kes vajadusel astub võitlusse selle eest, et täitevvõim respekteeriks parlamendi õigusi ja võimu; kes tegutseb, kui seatakse ohtu Euroopa kodanike huvid.

Olen president, kes esindab tugevaid parlamendiliikmeid, kes omakorda kaitsevad aktiivselt oma kodanike huve.

Teen kõik endast oleneva, et tagasi võita inimeste usaldus Euroopa ühinemise protsessi vastu ja panna nad uuesti Euroopast vaimustuma. Ja ma ei nõustu kellegagi, kes väidab, et rohkem Euroopat on võimalik saavutada vähema parlamentaarse demokraatiaga.