Tegus naine Monika Hale oli enda sõnul nooruspõlves nii kartmatu, et see tõi talle tihtipeale pahandusigi kaasa ja viis lõpuks õpiraskusteni. Halbade hinnete pärast heideti ta koolistki välja.

Siis võttis ta end kokku, lõpetas Kuressaares ametikooli ja suundus 16 aastaks Inglismaale, kus tegi karjääri ja lõi pere. Ent karjääriredeli tippu jõudes mõistis Monika, et see ei olegi see, mida ta päriselt elult tahab. Niisiis otsustas ta viis aastat tagasi sõita ühes praeguseks kuueaastase tütre Elsaga tagasi kodumaale.

Monika ostis Lääneranna valda Varblasse ligemale 100aastase talu, kus esiti puudus vesi ja elektrigagi olid lood kehvad.

Saatus aga mängis kaardid kätte nii, et nooruses õppimist teisejärguliseks pidanud Monika töötab nüüd noorsootöötaja ja õpetajana. Ta ise usub, et mineviku kogemused aitavad tal noori paremini mõista.

Milline oli teie lapsepõlv?

Olen sündinud Raplas ja minu lapsepõlv mööduski sealkandis, Kaereperes. Käisin Valtu põhikoolis ja suviti olin Ruhnus isa juures. Armastangi nii mõelda, et olen kahest kohast pärit: Raplast ja Ruhnust.

Nüüd on noorsootöötajana hea ajas tagasi vaadates samastuda noortega: põhikooli matemaatikaeksami kukkusin läbi, sest see aine oli mulle väga raske. Seejärel õppisin aasta Säreveres. Tulin sealt ära ja läksin Rapla Vesiroosi gümnaasiumi, kust mind välja visati. Lõpuks jõudsin fantastiliste õpetajate ja õpilastega Kohila gümnaasiumi. Lõpetasin selle kooli ja läksin kaheks aastaks Kuressaare ametikooli turismi õppima.

Ehk siis kooliskäimine oli teile raske.

Jah, ma olen alati olnud väga emotsionaalne ja elav inimene, kes ei karda midagi ega kedagi. See on mulle omajagu pahandusi toonud.

Kommentaarid
Copy