Külma võim koondas linnud vähestele lahtistele jõelõikudele

Vesipapp. Foto: Karl Adami

Möödunud nädalal kostitas ilmataat tuisu järel paljusid Eesti nurki külmaga. Mingil määral võinuks seda isegi pakaseks nimetada, kuid tõtt-öelda on meie loodus näinud madalamaidki temperatuure. Nende kõige jahedamate ilmade ajal astusin mõnel õhtul õdusast toast välja ja käisin külamaastikku kaemas. Seda ­elamust ei pakuta meile väga sageli. Tähistaevas siras pea kohal nii erksalt, lumi krudises jalatsite all ja taamalt kostis koerte haukumist, millele oponeeris reipalt klähviv rebane.

Külmaga kanduvad helid justkui kaugemale ja võimenduvad. Peale päevasel ja öisel ajal külmaga paukuvate puude kostavad metsas eriti hästi kõrvu puukoort töötlevad rähnid, kes näevad ­kurja vaeva, et jahedate ilmade ajal söögipoolist leida. Kõlisesid nii tüved kui oksadki. Eriti eredalt jäi möödunud nädalast meelde rasvatihase mõõtu väike-kirjurähn, kes kord kuivanud männi-, seejärel haavaoksa kallal as­keldas. Samuti õnnestus metsas kerge vaevaga üles leida muidu üsna pehmelt puid toksiv laanerähn ja kõrvu hakkasid kõik valgeselg-kirjurähnid.