:format(webp)/nginx/o/2022/01/26/14328947t1h9ab0.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064451t1hf430.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/21/13588599t1hfe5a.jpg)
Rohuliblel kükitavale tirtsule paistab maailm suur ja lai. Niisamuti lapsele, kel metsa all mustikapõõsad nabani. Avastamisrõõmu jagub rohkesti ja elu näib lihtne: iga oks, käbi või kastanimuna tekitab vaimustust. Ritsikasirin ütleb vahel rohkem kui dialoog multifilmis ja künkake koduhoovis näib Mount Everestina.
Vahest on täiskasvanulgi tarvis mõnikord käpukile heita ja vaadata maailma lapse silmadega? Või seisata hetkeks aeg, leida rõõmu lihtsatest asjadest ja unustada kinnisideed – ollagi uuesti laps?
Pärnu Endla teatri uus, Ernst Enno luulest ajendatud lastelavastus “Üks rohutirts läks kõndima” viib ajarännakule ja aitab vaatajal leida endas selle sisemise lapse, kes elust mingil ajal justkui sõrmenipsuga kaob. Kuigi lavastus on mõeldud pere pisematele, kahe- kuni seitsmeaastastele teatrihuvilistele ja olemuselt lihtsakoeline, on lavastaja Kaili Viidas ja dramaturg Ott Kilusk sinna põiminud palju mõtteid, mis puudutavad täiskasvanuidki.
Inimese, looduse ja selle helide kooslus jutustab lastele ja vanematele loo märkamisest ja väärtustamisest, aitab õppida tundma nii ümbritsevat maailma kui iseennast. Lavastuse ülesehituski on sestap lihtne ja tagasihoidlik: ärklisaal, kus tükki näidatakse, on pisike, lava kaunistavad lõngast murumättad ja mängib vaid kaks näitlejat.
“Arvan, et see on selle lavastuse üks suuremaid väärtusi: kuidas tähele panna ja märgata, õppida kuulama-nägema jälle selliseid lihtsaid, juba olemasolevaid asju. Et ei oleks tungi mingisuguse intensiivse ekraanimaailma vastu,” avaldas üks osatäitjatest Sander Rebane. “Et oleks nulltasand heas mõttes: lihtne asi lihtsatest asjadest – lihtne tee südamesse,” lisas tema kolleeg Karin Tammaru.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/21/13588601t1h403d.jpg)
Viidas nentis, et lapsi ei huvitagi need teemad ega teod, mida täiskasvanu arvab huvitavat. “Laps loob ise oma reeglid ja oma maailma,” möönis ta. “Ta võib saada impulsi mänguks nii imelikest kohtadest, mille peale täiskasvanud ei oska üldse tulla.”
Nii on lavastajale väga tähtis avardada lapsevanema arusaama sellestki, et laps ei pea mängima valmistootega. “Laps võib võtta nähtamatu asja ja tema jaoks on see printsess, võlukepp või mingisugune hall vanake,” märkis Viidas. Nõnda muutub lavastuseski puupulk sääseks ja käbi kujutab lille ja vastupidi.
Selline siiruse aste ei tundu täiskasvanuna kahjuks tavaline.
Karin Tammaru
“Täiskasvanuna tahad kõike konstrueerida ja tekitada mingisuguse süsteemi. Endast sisemise lapse ülesotsimine on selle rolli puhul kõige keerulisem,” tõdes Rebane. “Selline siiruse aste ei tundu täiskasvanuna kahjuks tavaline,” täiendas Tammaru.
Viidas tõdes sedagi, et vanematel ei jää aega lapsega mängida ja nii unustavad nad, mis on mäng. Kui see võimalus tekibki, siis enam justkui ei oska. Sellest on kahju, sest kunagi oled ju olnud väike poiss või tüdruk, kes oskas mängida. Ja see lavastus tuletabki seda meelde. Laps vajab kasvamiseks mängu, sest nii õpib ta hoolima, armastama, nägema, tähendusi looma.
/nginx/o/2021/01/21/13588600t1h506d.jpg)
“Inimesena võiksime osata aega peatada, teater annab selleks võimaluse,” sõnas Viidas, ja julgustas teatrisse tulema täiskasvanuidki.
Eeskätt aga ärgitas Viidast lastelavastust looma emade-isade soov ja unistus põnnid Pärnu teatrisse tuua. Pea viis aastat tagasi mängiti Endlas lastelavastust “Põrr...!!!”, mis samamoodi rohutirtsu looga oli mõeldud pisikestele vaatajatele.
Inimesena võiksime osata aega peatada.
Kaili Viidas
Lavastaja sõnutsi kurvastasid lapsevanemad, et suvepealinnas pole pärast seda mudilastele tükke tehtud ja nii tuleb laste rõõmuks sõita pealinna. “Täiesti võõrad inimesed on tulnud küsima, millal uuesti “Põrri...!!!” mängitakse, ja olen pidanud vastama, et kahjuks ei mängita seda enam,” selgitas Viidas.
Nii hakkas Viidas lappama lasteraamatuid, mida kodus hulgi, ega läinud kaua, kui välja oli valitud Ernst Enno luuleraamat. “Enno hakkas kohe kuidagi kõrva ja tundus ka suupärane,” märkis lavastaja, kel endalgi kodus kolm pisikest kirjandusfänni. “Kui seda lastele ette loed, saad aru, et see kõnetab neid.”
Viidase sõnutsi võtavad lapsed eriti hästi vastu Enno lüürikale omast onomatopoeetikat (loodushäälte jäljendamist). “Nad tahavad kohe neid häälitsusi järele teha ja haaravad neist kinni,” täpsustas lavastaja.
“Üks rohutirts läks kõndima” esietendub homme Endla teatri ärklisaalis.