Video ja galerii ⟩ "Automaatidega politseinikud kontrollisid piletid üle ja need, kel seda polnud, visati välja"

Nõukogude aja ­viimasel kümnendil Pärnus Mai ja Papiniidu tänava nurgale künka ­otsa kerkinud ­kultuurikompleks, mis ümberkaudse magalarajooni järgi ristiti Mai keskuseks, on siinsel kultuurimaastikul pikki aastaid teetähisena püsinud.

1986. aasta sügisel kultuurikeskuse esimeses ehitusjärgus valminud kinos peegeldus nõukogude impeeriumi rajaja Vladimir Iljitš Lenini kuulsaks saanud mõttetera “Kõikidest kunsti­liikidest olulisim on meile kinokunst!”: Pärnu linn sai aastakümnete järel moodsa kinosaali, mis andis silmad ette suuremale osale Eesti filminäitamispaikadest. Mõni aasta hiljem avasid samas uksed raamatukogu ja mitme saaliga peopaik, mis rikastas siinset kontserdielu ja pakkus võimaluse tantsimas käia.

1957. aastast suvepealinna kinomaastikul töötanud Rein-Enn Adamtõug kõneles, et pehmete samet­istmetega kinosaal oli tolle aja mõistes ­väga uhke ja projektoriruumis üles seatud Tšehhoslovakkia päritolu aparatuur oma aja tippklass.

1986. aasta septembri kohalikust ajalehest saab lugeda, et Pärnu fa­šistlikust okupatsioonist vabastamise 42. aastapäeva puhul toimunud kino pidulikku avamist tuli uudistama suur hulk linlasi.