“Kuidas küll sellised asjad saavad juhtuda?” mõtleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) pressiesindaja, kes sõidab Lihula tulistamispaigast koju. “Ära jäta küünalt põlema, tõmba juhtmed seinast välja, tormi ajal autot puu alla ei pargi,” vasardab mõttes päästeameti kommunikatsioonijuhil, kes pea iga päev näeb-kuuleb uppunutest, autoõnnetustest ja põlengutest.

Vihisevad kuulid, korteriaknast lahvav leek, üle katuse rullunud auto või appihüüded õhukeselt jäält – need on vaid vähesed hirmuäratavad olukorrad, millega päästjad ja politseinikud silmitsi seisavad. Sellistel hetkedel toimetulek nõuab kindlameelsust, keskendumisvõimet ja tugevat närvi, kuid inimlikkust ja empaatiavõimetki. Ka politsei- või päästetöötaja nutab, naerab, vihastab, temagi süda pole kivist.

​Aga mitte ainult hulljulged korrakaitsjad ega elupäästjad ei ela üle selliseid olukordi.

Kommentaarid
Copy