On suveõhtu. Pärnu Mai ranna kergliiklustee ääres sahistab kõrges heinas naine, kuulatades ja kahmates siit-sealt puhmastest midagi õhuaukudega plasttopsi. Siuh! Üks rohutirts käes. Et teist siristajat karpi saada, nii et esimene välja ei hüppaks, läheb vaja vilumust ja nobedaid näppe. “Selleks on mul oma võte,” sõnab Siiri, kes perenime eelistab enda teada jätta.
Tellijale