Mõnevõrra soojem ilm tõi karvastele ja sulelistele leevendust

Päris tihti võib märgata, et isaslinde on silmanähtavalt rohkem kui emaseid. Mõnel aastal kimbutaks leevikesi justkui pruudipõud. Foto: Karl Adami

Teadmine, et ­sulale järgnevad tõenäoliselt taas jahedamad ilmad, tõi mulle kui talvesõbrale rahu. See mõni päev sula tekitas minus ja nii mõnegi tihase hinges kevade tunde ja paljastas laiguti muru- ja samblavaipa. Võrreldes üle-eelmise nädalaga pakkus äsjane mõniteist kraadi soojem ilm karvastele ja sulelistele leevendust. Olgugi endiselt jahe, lubasid paljud metsaelanikud endale toitu­mise vahele märksa enam vabu momente kui pakasega.

Metsaskäikude ajal ei jäänud mul märkamata, et lindudel oli üha enam asja maa­pinda puudutavate kuuseokste alla ja lumelegi. Nimelt meelitas sula lumele taas putukaid, lülijalgseid ja seemneidki, mis vahepeal olid valge vaiba alla mattunud. Viimasel ajal olen kaunis sageli möödunud kuuse-­segametsa servas kasvavast suurest vahtrast, mida veel ­porikuul ehtisid kenasti seemnekimbud. Mitu korda olen alles viimasel hetkel näinud selle puu okste vahelt taandumas leevikesi. Niivõrd vaikselt toimetavad nad.