Andres Arrak: Ootamatu majanduslangus

Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak. Foto: Pärnu Postimees

Tundub, et enamikule eestlastest tuli käesolev majanduslangus samuti täiesti ootamatult, vaatamata 1997.-1998. aasta kogemusele. See küll ei olnud meie süü, vaid tingitud eelkõige Kagu-Aasia finantskriisist ja sellele järgnenud Venemaa kriisist.

Palk kasvas kiiremini kui tootlikkus

Mõni väidab, et praegune langus ja finantskriis ongi kasuahnete välismaiste pankade (Rootsi-Taani-Soome) tekitatud, üleküllastunud turul suruti laen kaela nendelegi, kellest pangad tavaolukorras kaugele hoiavad. Eks oligopoolsel (pangandus)turul võida hinnasõja puhkedes ikka tarbija. Ent kes pärast naerab, naerab paremini.

Ühtlasi väljus Eesti pangandus aastate 1997-1998 kriisis turujõudude meelevallast. Raha hinda, intressi ei määranud enam nõudmine ja pakkumine turul, vaid Rootsi pensionäride säästmiskalduvus ja Stockholmi mõne pangahoone kabinetivaikuses langetatud otsused.

See aitas kindlasti üle kuumeneda nii laenu- kui kinnisvaraturul. Suurele osale eestlastest osutus võimalikuks see, mis keskmisele eurooplasele on ainult unistus – kinnisvara omandamine. Erastamisprotsessi ja kinnisvarabuumi kaudu saab keskmine eestlane end tänapäeval omanikuks pidada ega pea elu lõpuni üürnik olema. Iseasi, kas linnast välja põllu peale ehitatud karpmaja omanik olla on ikka väga uhke tunne. Laenu- ja liisinguportfell kasvas veel kaks aastat tagasi 50 protsenti aastas.

Lõpptulemus on, et majapidamiste laenukoormus oli 1998. aastaga võrreldes kasvanud üle seitsme korra. Tüüpiline eestlane on 25-30aastase pangalaenu ja liisitud auto omanik. See sööb keskmiselt ära 40 protsenti kasutatavatest tuludest.

Sellises keskkonnas on palga vähenemine (näiteks osalisele tööajale minekuga) või hoopis tööta jäämine katastroofiliste tagajärgedega. Tööpuuduse määr oli vahepeal langenud peaaegu nelja protsendini. Nüüd on tööpuuduse määr seitse protsenti ja paljud ennustavad kahekohalist näitajat lähitulevikuks.

Eriti halb oli see, et palk kasvas kiiremini kui tootlikkus. Aastatel 2002-2005 oli kummagi kasv tasakaalus – seitsme ja kaheksa protsendi vahel. Ent siis läks asi käest ära: 2006. aastal kasvas reaalpalk keskmiselt 12 ja tootlikkus 4,3 protsenti, 2007. aasta näitajad olid vastavalt 10,5 ja 6,1 protsenti. Igasugune loogika ütleb, et selline tendents ei saa üheski riigis kaua kesta.

Languse kasu

Majanduslangused on juba selleks head, et lollid eraldatakse vähem lollidest. Heal ajal, kui raha on palju, loksub see sageli valedesse kohtadesse. Ei pea olema eriti tark, et sul hästi läheks, kui palk kasvab 15 ja majandus kümme protsenti aastas. Käesolev langus ongi selleks hea, et lasta auru välja palga- ja kasumikasvu ootustest ning kinnisvarahindadest. Ükski pidu ei kesta lõpmatuseni.

Ühte tuleb siiski rõhutada. Kui erasektor prassib, on karistus vahetu ja üsna kiire tulema. Aga kui valitsus prassib koos erasektoriga, on see kurjast.

Valitsuste kõige üldisem majanduspoliitiline roll on majanduse stabiliseerimine. Tsükli tõusufaasi alguses, hiljemalt 2004. aastal oleks Eesti Vabariigi valitsus pidanud hakkama majandust maha jahutama. Selge, et olles väike avatud majandusega riik ja omades fikseeritud kurssi, on valitsuse ja keskpanga võimalused selleks tagasihoidlikud.

Eesti Panga süü on, et ta küllalt valjult ei manitsenud panku ja erasektorit hoidumast laenude võtmisest. Eesti valitsuse süü on, et ta kasvatas oma kulutusi reaalsest majanduskasvust veel kiiremini. 2007. aasta sügisel, tehes eelarvet 2008. aastaks, kirjutati valitsuse kulude kasvuks 22 protsenti.

Stabilisatsioonipoliitika teine pool on, et majanduse jahtudes peab valitsus hakkama seda kohe turgutama. Selle asemel et reservist või laenude abil saadud summadega riigipoolsete lisainvesteeringutega majandust elavdada, hakati meil rääkima vajadusest kärpida valitsuse kulusid ja tõsta makse.

Suhteliselt sujuvalt läks läbi lubatud tulumaksualanduse peatamine ühe protsendipunkti võrra. See on juba iseenesest negatiivne signaal ettevõtjatele, kuna nad olid sellega arvestanud. Samal ajal olulist lisaraha andev pensinitõusude edasilükkamine pole isegi põhjaliku arutelu objektiks kujunenud. Ju on Eesti jõudnud selliste Euroopa riikide sekka, kus vaatamata kiiresti halvenevale demograafilisele olukorrale ja komplitseeruvale tööturule, ei lähe ükski pensionäride heaolu kärpiv seaduseelnõu enam parlamendis läbi, kuna suur osa valijatest ongi juba pensionärid.

Majanduslangused on paratamatud, aga sageli ootamatud. Eesti elab praegu üle oma esimest tõelist tsüklilist langust. Kogemused puuduvad ja seetõttu on paanikas nii tarbijad, investorid kui valitsus.

Keegi ei tea, kuidas peaks käituma, ja kõik seisavad kui paljulapselise pere liikmed ümber mahakukkunud moosipurgi ning põrnitsevad kahtlustavalt üksteist. Olukorda ei leevenda seegi, et osaliselt on langus jälle imporditud. Aga eks inimene õpi kogu elu. Järgmine kord oleme targemad. Kui jumal annab.