:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2012/01/26/929316t1hc512.jpg)
Kakskümmend aastat Eesti pensionäride liidu Pärnu linnaorganisatsiooni juhtinud ja entusiastliku töö eest linnalt teenetemärgi saanud Salme Leas tahab mõne kuu pärast koju koti peale jääda: tervis streigib, ikkagi juba kaheksakümmend kolm aastat turjal. „Hakkan ristsõnu lahendama,“ naerab ta oma tuleviku üle. „Aga jah, tunnen seda ise ka, mida mulle vahel öeldakse: vast avatud Pärnu eakate avahoolduskeskus on mingil moel tõesti mu „lõputöö“.“
Tuba tulvil mälestusi
„Kuhu ma nüüd selle panen?“ küsib Salme endalt kuuldavalt, peos puitalusele kujundatud päevalillekimp, keskel troonimas paberist kroonlehtedega heade soovide lill.
Uues tibukollases Metsa 10 Pärnu eakate avahoolduskeskuses sai toa teisel korrusel pensionäride linnaorganisatsioongi ja juhatuse liikmed sättisid kastidesse pakitud ja vanast asukohast Tammsaare 11 toodud asju paika. Koos Salmega on 1991. aastal loodud ühenduse juhatuses veel üks liige, kes samast ajast juhatuses tegev: Milvi Paas.
„Tantsurühma kingitus, kui kaheksakümmend kolm sain,“ sirutab Salme päevalilled ettepoole ja loeb paberlille kroonlehtedele jäädvustatud häid soove. „Ole ikka terve, niisama reibas ja päikeseline …” Salme naerab nakatavalt.
Tantsurühma pole enam, sest kõik on saanud väga vanaks. Ometi tuleb rühm aeg-ajalt kokku, ehkki enam ei tantsita. Nii on juhtunud ja juhtub paljude kollektiividega, kes kaua tegutsenud ja kelle liikmed ei raatsi üksteist nägemata olla – niivõrd ollakse aastate jooksul kokku kasvanud.
„See on mul uunikum, Kommunaari ajast pärit,“ osutab Salme nurka sätitud ja veel tühjade riiulitega lumivalgele sektsioonkapile, mille uksi Milvi Paas parajasti puhtamaks nühib.
Märjamaa kultuurimaja direktorina töötanud Salme toodi nõukogude ajal Pärnusse üleviimise korras. Enne kui Pärnu jalatsivabrik Kommunaar päevakorda tuli, jõudis ta juhtida nii Pärnu I kui II kultuurimaja. Kommunaaris sai Salmest esiotsa instruktor, siis kaadri väljaõppe insener ja lõpuks tsehhijuhataja. Oli aasta 1965.
Et kultuuritöö rippus südame küljes, õnnestus Salmel üheksa aasta pärast põigata seitsmeks aastaks Pärnu kuursaali juhataja kohale. „Küll oli tore aeg! Kohtusin nii paljude huvitavate inimestega: oli ju Pärnu tollal väga popp kuurortlinn kogu Liidus ja väljaspool Liitugi,“ lipsab Salme keelelt nostalgiapuhang. „Aga palk oli väga väike. Nii läksin Kommunaari tagasi, jälle tsehhijuhatajaks.“
Naine sätib mälestusi esile kutsunud valge uunikumi riiulile järeletehtud linnupesa, kus sulissõbergi sees, ja ohkab: „Oeh, niisuguseid kingitusi on mul kastide viisi! Kodus terve tuba täis. Neid võiks end vaatama unustadagi, pea kogu mu elu hakkab mälestustena silme eest läbi jooksma. Ja selleski toas siin on asjakesi üksjagu, kõik ei mahugi riiulitele.“
Sagedased pilgud käekellale reedavad, et vestluskaaslasel on kiire. „Vennatütar Terje Raud-Kiiski tuleb mulle varsti järele, pidin vereproovi andma minema,“ selgitab Salme. Ta pani käe korraks vastu põlve: „Liigesevalu, see piinab. Raske käia, aga Terje tuleb autoga. Elan ju üksinda, peret ega lapsi pole, vennatütar Terje mul ainus armas abiline, kellel meeles seisan.“
Pisukese pausi järel lisab Salme: „Mu elu ongi olnud pidev töö. Oma elu pole nagu olnudki. Pensionäride linnaorganisatsiooni juhtimise olen juba üle andnud, maikuus loobun ka juhatuse liikme staatusest. Kui koju koti peale jään, hakkan suureks sõbraks kauase hobi – ristsõnade lahendamisega. Ajalehti käib mul üksjagu: Õhtuleht, Maaleht, Pärnu Postimees ja Videvik. Lahendan nende ristsõnu nii, et sõnastikust veel ei vaatagi.“
Jonniga eesmärgi poole
Avahoolduskeskuse pidulikul avamisel läinud aasta detsembris kutsus abilinnapea Jane Mets rahva ette just Salme Lease ja arhitektist pensionäri ning laulumehe Ülo Suti. Ta tunnustas mõlemat visa võitluse eest, mis tagas, et keskus sai just selline, nagu see praegu on. Salme ja Ülo said abilinnapealt pihku tänulilled. Ülo loovutas sealsamas kõneleja au Salmele, kes ikkagi eestvedaja. Tema, Ülo, oli vaid abistaja-nõuandja rollis.
„See oli aeg, kui rahvas mind toetas, aga ülemused viltu vaatasid,“ tunnistas Salme toona. Saalisolijad aplodeerisid. „Kui selgus, et linn müüb ära Tammsaare 11 hooldekodu ja eakate päevakeskuse, mida ma juhtisin ja kus käis koos pensionäride linnaorganisatsiooni juhatus, hakati pakkuma asendusruume. Esmalt mudaravilat, siis Ärkamise ruume Karja tänavas, edasi majakest Aia ja Supeluse nurgal, siis ruume Metsa 1 kahasse tervisekaitsega, lõpuks seda Metsa 10 klubi hoonet. Aga kõik need olid ju väikesed!”
Tammsaare päevakeskuses tegutses 17–18 ringi ja klubi, igas kuus käis majas 600 inimest, üritustel ja kontsertidel osalenutega tuli aasta kohta külastusi igas kuus 1000, võttis Salme numbrid kokku. “Minu mõte oli kogu aeg: uus maja peab olema nii suur, et Pärnu pensionärid oma huviklubide ja taidlusringidega sisse mahuksid,” rääkis ta. ”Et Pärnul oleks üks pensionäride maja. See unistus on nüüd täide läinud.“ Salmele aplodeeriti jätkuvalt.
Mis toimus naise hinges, kui ta istus oma kohale saalis, tänulilled süles? Kui palju nõupidamisi väikses ringis ja suuri rahvakoosolekuid oli ta pidanud! Sõna otseses mõttes protestikoosolekuid. Lausa nõudnud, et saagu linnavalitsus aru: panete Tammsaare 11 krundi müüki, aga päevakeskuse maja sellel on ehitatud Pärnu pensionäride tarvis ja poole rahast andsid Rootsi rotarid. Sellele on midagi väärikat vastu vaja. Niisama me ei tagane, putkadesse ei koli!
Kui nad Üloga järjekordselt Metsa 10 vaatamas käisid, olles taas teab mitmendat korda nördinud maja väiksusest, katkisest katusest ja lömmis põrandatest, astusid mõlemad ka hoovi kaema … „Nii suur krunt, siia saaks juurde ehitada,” avastas Ülo arhitektivaist otsemaid. Tunneli lõpus tundus korraga valgus paistvat. Aga neil oli teadmata, kellele see maa kuulub. Salme informeeris uuest võimalusest abilinnapea Jane Metsa, kes lubas maa kohta uurida. Selgus, et maa oli tõesti linna oma. Nende õnneks!
„Mul on eriliselt meeles üks ja ainuke kord, kui Salme minu peale kurjaks sai,“ tunnistab Mets. Kui oldi uue koha otsingul jõutud ATP klubihooneni, tuli abilinnapeal linnavalitsuse ülesandel Salmele ja teistele päevakeskuse kasutajatele selgeks teha, et nad saavad klubihoone remonditud kujul. Ja kunagi hiljem, kui linnal rohkem raha, tehakse juurdeehitus.
„Läksin nendega kohtuma ja sain oma infost vaid kaks kolmandikku edastada, kui Salme vihastas ja soovitas mul kohe vakka jääda ja mõelda, kas ma oma peaga ka sellise ebaõiglase ettepaneku oleksin teinud,“ meenutab Mets. „Hakkasin siis tegutsema selle nimel, et remondiga paralleelselt algaks juurdeehitus. Julgen tõesti väita: kui poleks olnud Salmet oma jõulise sekkumisega, poleks praegust avahoolduskeskust.“
Salme ise on kõik negatiivse, mis eesmärgi nimel kaasnes, unustanud. Talle tuleb hoopis heldimuspisar silma: „Tegelikult aitas just Jane Mets selle raha välja ajada.“ Salme tõdeb, et julges Jane Metsale rohkem otse öelda kui ülejäänud abilinnapeadele: nad on koos olnud linnavolikogus.
Süda üsna rahul
Salme puhul tunnistavad paljud: ta on nii emalik. Seda enam imestavad hiljem, kuuldes, et Salmel polegi peret ega lapsi. „Ju oleme olnud temale nii perekond kui lapsed,“ tehakse järeldus.
Salme aga peab end üsna jonnakaks, kui asi on jonni väärt. „Jah, siis ma ei tagane, kas või nui neljaks,“ nendib ta. „Päevakeskuses käisid nii toredad inimesed, et lausa kuldaväärt. No kuidas ma sain nende eest mitte võidelda?“
Avahoolduskeskuse juhataja asetäitja huvitegevuse alal Katrin Siim tunneb Salmet lähemalt 2008. aastast, kui oli päevakeskuses tegelusjuht.
Siim meenutab: „Hästi meeldiv, sõbralik ja rahustav. Kunagi ei ärritunud, kohe oskas inimestega suhelda. Naeratav nägu, mis tal on, võlus kõiki, lähendas kohe ja suhelda oli lihtne. Tugevaim joon on see, et ta ei taha paigal tammuda. Ja tal on visioonid, kuidas edasi minna ja mille nimel. Kui tunneb, et võitleb õige asja eest, ei peata teda miski.“
Ehkki Salme on üldjoontes rahul uue avahoolduskeskusega, ei ole kripeldused hinges ideaalse lahenduse tõenäosusest päriselt kadunud. „Maja oleks võinud olla viis meetrit pikem. See andnuks võimaluse esinejatele kõrvalruumid ehitada. Nüüd peavad esinejad tulema saali publiku kõrvalt, riiete vahetamiseks minema üle koridori,“ arutleb ta.
„Oleks veel need viis meetrit juurde saanud, oleks asi täiuslik: esinejad oleksid saanud väljast eraldi sissepääsu, garderoobidest rääkimata. Oleks ja oleks …“ laseb Salme selle jutu peale kõlada oma heliseval naerul. „Tegelikult olen rahul küll, hea, et niigi läks. Et nüüd on olemas see maja, kus kõik Pärnu pensionärid saavad koos käia. Mu süda on, ütleme, ikka päris rahul.“