:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7191649t1h148d.jpg)
/nginx/o/2010/09/20/435963t1h8edb.jpg)
Tavaliselt on ikka sedapidi, et ajakirjanduses ilmub mingisugune valgust kartev informatsioon ja sellele järgneb teade, kas alustatakse prokuratuuripoolset uurimist või ei. Seekord läks kõik teisiti.
Vähem lahmimist!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsepolitsei ja prokuratuur kuulasid ligi aasta pealt minu ja minu tuttavate telefone, loeti viimase kümne aasta e-kirju ja vaadati ning analüüsiti kõikide ettevõtete arveid ja kontoväljavõtteid ning sõideti mul autoga sabas.
Pika analüüsi tulemusena leiti neli tegu, mis võiksid vastata kuriteo tunnustele, ja pärast 3,5 aastat menetlust teame kõik, et tegelikult ei olnud isegi ühtegi õigusrikkumist, isegi mitte väärtegu. Ühte minu ettevõtte arvet üritati samuti tembeldada fiktiivseks ja sellest tulenevalt altkäemaksuks, kuid kogu see konstruktsioon kukkus kokku juba esimeses kohtuastmes.
Kapo ja ajakirjandus
Kuna kaitsepolitsei ega prokuratuur ei suutnud oma tegevusega midagi enamat kui segada kaarte 2009. aasta kohalike valimiste eel, siis nüüd on neile appi läinud Äripäev ja ülejäänud ajakirjandusväljaanded.
Ilmselt on Äripäeva ajakirjanik Koit Brinkmann selgeltnägija või tuli talle mingis unefaasis selline nägemus, et Viisitamme kohtutoimikus on midagi “huvitavat”, sest vaevalt Äripäev tahtis lugu kirjutada minu, Simmo Saare ja Vello Kingi õigeksmõistmise juriidilistest nüanssidest. Oli sellega, kuidas oli, ilmselt ei ole teatud struktuurid Eesti riigis väljendist “pärast kaklust rusikatega ei vehita“ midagi kuulnud.
Äripäev ja Pärnu Postimees võivad süüdimatult tõe pähe esitada eri mõtteid ja teha e-kirjadest vägivaldselt järeldusi. Kui Äripäev kirjutas, et väidetavalt prokuratuur leidis, et ta ei suuda midagi tõestada, siis ajakirjandus ei pea ju midagi tõendama. Või siiski peab?
Kui anda Äripäev ja Pärnu Postimees kohtusse ning nõuda valeandmete ümberlükkamist, toob see ilmselt kaasa pikaajalise kohtuvaidluse, niisama suured õigusabikulud, kui olid kriminaalasja raames, ja väikese vabanduse surmakuulutuste rubriigis.
Suured ja väiksed valed
Kui sisuliselt läheneda nendele 6,5 aastat vanadele sündmustele, jään endiselt oma seisukoha juurde, et mul ei ole õigust kommenteerida endale mittekuuluvate ettevõtete omavahelist suhtlemist ja tegutsemist. Vähemalt mitte enne, kui mõlemad pooled on mulle selleks volituse andnud. Seega, kõigepealt selgitan ma endaga seotud asjaolusid.
Äripäeva esitatud fakt, et OÜ Futurelink ostis auto Toyota Yarise ja kandis sinna kasutajateks Mart ja Hilvi Viisitamme, on absoluutne vale. Mis puudutab minule kuulunud ettevõtet OÜ 2+3 Mööbel, siis oli tegemist ikka tegutseva firma, mitte arvevabrikuga. OÜ omas isegi kaupluseruume Kotka tänaval Tallinnas, seega on meelevaldne väita, et üks või teine ülekanne on seotud ühe või teise arve maksmisega. Sellist muljet teadlikult avalikkusele jätta on kuritahtlik.
Kogu selle teema iseloomustamiseks on parim Delfi esmaspäevane uudis “Viisitamme ootas Mauritiuse lennujaamas limusiin”. Jah, tõesti, mind ootas seal auto, mis oli natuke parem kui keskmine Moskva takso. Järgmisel aastal võtsin juba kohe takso.
Kui me teoretiseerime, et muus osas vastas Äripäeva lugu tõele, siis vaatame korra realistlikult, mida need rahastajad saanud on. Ramus Investile, Viikingile, Wolmreksile, Atko Grupile on jäänud tühjad pihud, Baltifalt ja Tänavapuhastus kaotasid lepingud linnaga.
Robert Herman ootab endiselt Esplanaadi 10 suhtes kohtulahendit ja peab seni maksma pangale korralikku intressi kasutu kinnisvara eest. Lõppude lõpuks, enampakkumiste tulemuse otsustab ikka see, kellel on pakkumisümbrikus kõige suurem summa, mitte see, kes erakonnale rohkem füüri lasknud on.
Ka ei ole ma andnud ametnikele korraldust lisada lepingusse kinnitus, et kinnistu ei ole muinsuskaitse all, selle jamaga said nad iseseisvalt hakkama. Ning kolmandaks ei pea ma õigeks, et ettevõtjaga selliselt käitutakse ja oma viga ei tunnistata.
Lõppastmes võib Esplanaadi 10 saaga minna linnale maksma kaks korda rohkem, kui Herder selle eest linnale maksis. Nagu Esplanaadi 10 müügi korral, ei viibinud nende tehingute peainitsiaator Pärnu Sadama tehingu puhulgi linnapea kabinetis, vaid selle vahetus läheduses.
Varjatud rahastamine jätkub
Olles töötanud Keskerakonna tegevsekretärina aastast 2002, tean ma loomulikult erakonna rahastamisest üsna palju. Kuna „suusaliidu tegemine“ on mulle vastuvõtmatu, ongi võib-olla targem vaikida. See, et firmad tasuvad eri arveid erakondade ja kandidaatide eest, on vähemalt seni selge tava Eesti riigis.
Kas see tava muutub, kui firmade annetused muutuvad seaduslikuks, on omaette küsimus. Mulle tundub, et siis langeb varjatud rahastamise protsent 70 pealt vähemalt 40–50 peale. Kes arvavad, et Naali Liivrand polnud enne juba Rahvaliidult toetust saanud või et Reformierakonnale või IRLile ei lastagi füüri, arvake edasi ja saate öösel rahulikult magada.
Vt ka: “Ettevõtjad rahastasid salaja Viisitamme”, PP 21.02, “Juhtkiri: Miljon krooni ja keelteta viiul”, PP 21.01, “Mart Viisitammest. Jälle”, PP 24.01, “Viisitammed reisisid ärimeeste raha eest”, PP 24.01 ja “Kuidas Kollisti selts Keskerakonnalt raha küsis”, PP 24.01.