Pärnu lahes ujub hämmastavaid kalu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Emakala albiinovorm. Kala on haruldane ainult värvi tõttu.

FOTO: Heli Shpilev

Viimastel aastatel on ajalehe veergudele jõudnud teateid Pärnu lahes püüdjate võrku sattunud haruldastest kalaliikidest, mille nimetusedki hämmeldust tekitavad: ümarmudil, pakslaup, vingerjas, kefaal, nugakala, pullukala …

Albiinosilm.

FOTO: Heli Shpilev

Tunamullu sattus Pärnu lahes tindimõrda ümarmudil, kes on pärit Ponto-Kaspia vesikonnast. Püütus isend oli 17,8 sentimeetri pikkune ja kaalus 85 grammi.

FOTO: Heli Shpilev

Pullukala.

FOTO: Heli Shpilev

Üle-eelmisel aastal jäi mereinstituudi usalduskaluri Urmas Marguse võrku noor, 26,6 sentimeetri pikkune ja 168 grammi kaalunud ramada kefaal, mis võib kasvada kuni 60sentimeetriseks ja kaaluda täiskasvanult kuni kaks kilo.

FOTO: Heli Shpilev

Tunamullu sattus Pärnu lahes tindimõrda ümarmudil, kes on pärit Ponto-Kaspia vesikonnast. Püütus isend oli 17,8 sentimeetri pikkune ja kaalus 85 grammi.

FOTO: Heli Shpilev

2005. aastal mereinstituudi usalduskaluri Urmas Marguse katsemõrda jäänud kilone säga, mis on Pärnu kandis väga haruldane ja teadaolevalt alles teine ametlikult tunnustatud leid.

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

2005. aastal mereinstituudi usalduskaluri Urmas Marguse katsemõrda jäänud kilone säga, mis on Pärnu kandis väga haruldane ja teadaolevalt alles teine ametlikult tunnustatud leid. Et säga on meie looduses väga haruldane ja kaitse all, lasti elusana hoitud kala pärast mõõtmist ja pildistamist taas vette.

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu lahest 2002. aastal püütud nugakalad.

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Pärnu lahest 2002. aastal esmapüütud pakslaup.

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM/EMF


“Väidetavalt üks maailma enim uuritud merealasid – Pärnu laht – pakub kalateadlastele pea igal aastal aina üllatusi ja esmaleide,” ütles ihtüoloog Heli Shpilev, kui ta 2005. aastal leidis Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu osakonna usalduskaluri Urmas Marguse katsemõrrast vingerja – saleda pikitriibulise keha ja väikese tömbi peaga kalakese.



Kui vingerjat oli seni leitud paarikümnest Eesti järvest ja jõest, siis tema mõrda sattumine Pärnumaa rannikumeres oli 2005. aastal esimene. Ega tegemist olegi nii väga väikese “kalakesega”, sest usalduskaluri võrku sattunud isend oli 21 sentimeetrit pikk ning kaalus 43 grammi.



Kulinaarset huvi vingerjas siiski ei paku, küll peetakse seda kala akvaariumis, kus ta võib elada isegi üle 20 aasta, ning mõni väidab, et akvaariumis elava vingerja käitumist jälgides võib isegi ilma ennustada.



Eestis on vingerjas võetud kaitse alla.



Pakslaup


Vingerjast sootuks täidlasem ning imposantsem kala on kirju pakslaup, mille samuti 2005. aastal tõmbasid Pärnu lahest välja rannakalurid Jaan ja Olavi Oja.



“Tegu on siin vetes väga haruldase kalaga,” tõdesid kalateadlased.



Sealjuures oli tegu Hiina tasandikujõgedes elutseva elukaga, kes kaalus 14,5 kilogrammi ja oli ninast sabani täpselt meeter pikk.



“Mõrras oli suur kala, kes rahmeldas ägedalt,” meenutas Olavi Oja. “Algul vaatasime, et püüdsime mõnekilose lõhe, aga kui ta paati saime, nägime, et püütud kala on veidi haruldasem.”



Varem oli üks pakslaup püütud Pärnu lahest Kirbu jõe suudme kohalt, kuid see oli märksa väiksem.



“Kiire kasvuga karpkalaliste sugukonda kuuluva pakslauba looduslik levikuala on Ida-Aasia jõgedes Amuurist Lõuna-Hiinani,” rääkis Shpilev. “Euroopas kasvatatakse pakslaupa töönduslikult näiteks Ungaris ja Saksamaal.”



Seega võib arvata, et Pärnu lahes kättesaadud pakslaubad olid põgenema pääsenud kasvandusevangid nagu poolekilone Siberi tuur, mis kuskilt basseinist plehku oli pannud, kuid 2006. aastal Pärnu lahes kinni püüti.



“Pakslaupa lähikonnas ei kasvatata,” teadis Shpilev, “kuid eluskaubakalana tuuakse pakslaupa näiteks Riia turule. Tuura kasvatatakse ka Eesti kalakasvandustes.”



Suurema, selle meetripikkuse pakslauba, grillisid kalamehed endale õhturoaks, teadis Shpilev lisada. Ta selgitas, et kasvandustest kalade plehkupanek pole harv nähtus, kuna kasvandused asuvad tihti jõgede kallaste läheduses või on päriselt avaveega ühenduses. Pealegi on kasvandusekalu sihilikult meredesse lastud, et kalavarusid täiendada ja mitmekesistada.



Sellised kasvanduse liigid meie vetes on näiteks vikerforell, kes on pärit Põhja-Ameerika lääneranniku jõgedest ja järvedest ning edasi aretatud juba inimeste poolt kasvandusekalaks.



Vikerforelli 20 000 maimu lasti Liivimaa jõgedesse ja järvedesse keskkonnaministeeriumi üllitatud teatmiku “Invasiivsed võõrliigid Eestis” andmetel juba 1896. aastal. Sama on massiliselt tehtud 20. sajandil.



Hõbekoger ja karpkalagi on Eesti vetesse sisse toodud kalaliigid.



Pullukala


Pullukala peetakse Pärnu lahe vetes haruldaseks, kuid ta tuleb siia vaid talvisel ajal, mil ta külmalembese liigina koeb.



Muul ajal eelistab pullukala ringi kolada sügavamatel merealadel, kus põhjalähedased veekihid on tema jaoks sobivalt külmad.



Pullukala reedab ta enda nimi: pullu on eesti keeles võrgukäba ja oli ilmselt kunagi eestlastele väga tuttav kalake.



Ometi on tema püüdmine rannakaluritele siin vetes sündmus, sest teda kohtab harva. Aga mullu see juhtus.



Pullukala tuntakse meil ka liiperkala nime all, teda on rahvakeeli kutsutud ka rasvakalaks, sest “pullu” tähendab murdes veel ka rasvamulli.



Kalateadlaste ütluse põhjal on pullukala Läänemeres reliktne liik, pärinedes ajast, mil Läänemere asemel oli Joldia meri, seega umbes 10 000 aastat tagasi.



Kui rannakalurid kohtavad pullukala harva, siis traalimeestele on see juba aastate eest tuttavaks saanud elukas, sest räimetraalidesse teda ikka tuleb, kalauurijate andmetel esines teda rohkem 1960. aastatel, tänapäeval vähem.



Pullukala on suhteliselt väike, kuni 18sentimeetrine. Pärnu lahest, ainult meetrisest veest kättesaadu oli 12 sentimeetrit pikk.



“Toitub ta peamiselt meres elavatest selgrootutest, ise on toiduks teistele kaladele, eestlased teda oma toidulauale tõstnud pole,” teadsid kalateadlased. “Kuna tegemist on väheliikuva põhjakalaga, on inimesed temaga kokku saanud enamasti traallaevade pardal, aga võib juhtuda, et kalaletiski, kus ta räimede sekka sattununa on kergesti äratuntav oma roosa-lillaka sültja keha pärast.”



Pullukala on kantud Eesti punasesse raamatusse kategooria all “määratlemata”. Seega on tegemist liigiga, mille ohustatuse astet pole andmete vähesuse tõttu võimalik veel täpselt määratleda.



Säga


Tundub, et suurt vuntsiga säga tunnevad kõik. Enamasti teatakse sedagi, et liik on kaitse all ja teda ei püüta. Pärnu lahest on mereinstituudi töötajatele uurimiseks toodud kolm isendit: üks 76 sentmeetri pikkune 2001. aastal, teine 2005. aastal ja kolmas mullu augustis.



“Pärnu lahest püütud sägad olid üsna noored, sest sägad on kiirekasvulised ja võivad kasvada isegi viie meetri pikkusteks hiiglasteks,” rääkis Shpilev. “Säga on Eesti vetes väljasuremise piiril ja tema tapjaid ootab kopsakas trahv. Pärnu lahest püütud isendidki lasti pärast mõõtmist ja kaalumist elusana vette tagasi.”



Ümarmudil


Tunamullu sattus Pärnu lahes tindimõrda ümarmudil, kes on pärit Ponto-Kaspia vesikonnast, olles arvukas Araali, Aasovi, Kaspia ja Mustas meres. Seal ulatuvad selle kala püüginumbrid kümnetesse tuhandetesse tonnidesse. Aga meil on ümarmudil juhutulnukas. Ümarmudil võib kasvada kuni 30 sentimeetri pikkuseks, Pärnu lahest püütud isend olid 17,8 sentimeetrit pikk ja kaalus 85 grammi.



Esimene Läänemerest püütud ümarmudil sattus uurijate kätte Gdanski lahes 1990. aastal. Samal aastal registreeriti esimene ümarmudil Põhja-Ameerikas Suures järvistus, kus hilisemad leiud räägivad sellest, et ümarmudil on leidnud endale sobivad elutingimused ja paljuneb seal.



Nüüdseks on Poola veteski ümarmudil saanud sportliku kalapüügi objektiks, kuid on toidukalana siiski vähe populaarne. Rahvusvahelistel kalaturgudel maksab tema hing Eesti rahas 6-7 krooni.



“Kuidas Eesti vetes ümarmudil ennast tunneb ja millised on tema tuleku tagajärjed meie rannikumere ökosüsteemile, näitab lähitulevik,” märkis Shpilev.



Pärnu lahest on seni kalateadlaste kätte sattunud ainult kaks ümarmudilat.



“Küll aga on Muuga lahes sealse sadama akvatooriumi kitsal alal sisse seadnud end terve pisike ümarmudilaste asurkond, kes ennast seal õngemeeste rõõmuks suhteliselt hästi tunneb,” lisas Shpilev.



Kefaal


Kui ümarmudila tulek vaevalt meie kutselistele kaluritele rõõmu teeb, sest see võõrsilt tulnu kipub meie töönduskalade marja sööma, siis teine lugu on kefaaliga, millel on sadakond liiki ja mis kõikjal maailmas on tähtis töönduslik kala.



“Üks kefaali liik, harilik kefaal ehk meriärn on üks kõige suurema levikualaga kalaliik maailmas üldse,” lisas Shpilev.



Euroopas elavad kefaalid peamiselt rannikumeres ja suuremate jõgede suudmealade mõjupiirkonnas, kus vee soolsus on madalam. Kefaalide mõningaid liike leidub kasvandusteski.



Läänemeres on kefaal siiski eksikülaline. Meie vetest on seni tabatud vaid mõni isend. 2003. aastal püüti Liivi lahest pakshuul-kefaal, tunamullu jäi mereinstituudi Pärnu osakonna usalduskaluri Urmas Marguse võrku noor, ainult 26,6 sentimeetri pikkune ja 168 grammi kaalunud isend. Teadlased tegid kindlaks, et võrku oli sattunud ramada kefaal, mis võib kasvada kuni 60sentimeetriseks ja kaaluda täiskasvanuna kaks kilo.



Varem on kefaal kätte saadud Soome rannikult 1923. aastal, Botnia lahe kirdeosast 1953. aastal ja 1958. aastal Pori lähedalt.



Nugakala


Pärnu rannakalurite püünistesse on viimasel ajal üha sagedamini sattunud karplaste sugukonda kuuluv nugakala, keda rahvasuu kitsesäinaks kutsub.



“Nugakala elab Mustas meres, Kaspia ja Araali meres, samuti mõnes järves, nagu Laadoga, Onega ja Ilmen,” selgitas Shpilev. “Läänemeres on nugakala Kura lõukast põhja pool vähearvukas.”



Tavaline nugakala pikkus Kura lõuka töönduspüükides on 25 sentimeetrit, kaal 150 grammi.



“Pärnus lahest püütud suurim nugakala oli 41,2 sentimeetrit pikk ja kaalus 437 grammi,” kirjeldas Shpilev. “Arvukaimaks leiuks võib pidada 2007. aasta 10. septembril püütud 27 nugakala. Nii suurt nugakalade saaki, mis ujus mõrda ühe öö jooksul, pole Pärnu lahes varem registreeritud.”



Nugakala tehakse toiduks peamiselt suitsutatult või soolatult, kuid oma maitseomadustelt jääb nugakala rannarahva hinnangul alla rasvasele kodumere räimele.



Seevastu peetakse nugakala noasarnasele, pisut kaarjale kehale vaatamata ilusaks olendiks ning tema helklevaid soomuseid on kasutatud pärliessentsi valmistamiseks.



Tänu kaluritele


Mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev ütles, et enamiku haruldastest mereleidudest on teadlased registreerinud tänu rannakaluritele, kes on muutunud uudishimulikuks, kui nende püünistesse on sattunud tundmatu kala.



“Isegi siis, kui kalurid on kala ära tundnud, kuid teavad, et see on haruldane, toovad nad ikkagi kalad meile mõõta, kaaluda ja registreerida,” mainis Shpilev. “Siinkohal neile suur tänu.”



Miks võõrliigid meie vetesse tulevad?



Ühest vastust ei oska teadlased sellele küsimusele anda.



“Ühelt poolt on inimene halanud merdpidi üha aktiivsemalt liikuma ja tahtmatuid kaaslasi ringi vedama, teiselt poolt on siin inimesed ise uusi liike vette lastud,” arutles Shpilev. “Aga ometi pole inimtegevus kõiges üks määraja, sest maailmameri muutub pidevalt ja Läänemeri ei saa olla erandiks.”



Läänemeri on suhteliselt noor meri ja madala soolsusega ning seetõttu üsna liigivaene. Samal ajal on Läänemeri ikka olnud produktiivne veekogu ja kuigi meie meri moodustab vaid tuhandiku maailmamerest, püütakse siit sajandik kogu maailma aastasest kalasaagist, nagu on väitnud teadusajakirjanik Tiit Kändler.

Tagasi üles