Karm aeg muudab töösuhted teravamaks

Riina Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnus võtavad tööinspektsiooni juristid abivajajaid vastu südalinnas raekoja hoone kõrval asuvas majas.
Pärnus võtavad tööinspektsiooni juristid abivajajaid vastu südalinnas raekoja hoone kõrval asuvas majas. Foto: Urmas Luik

Töösuhetega kimpus inimesi nõustavad juristid nendivad, et rasked majandusolud on muutnud ülemuste-alluvate suhted üha teravamaks. Uue ilminguna kurdavad töölised end jälgivate kaamerate üle.

“Julgen öelda, et viimased poolteist aastat on suhted töötajate ja tööandjate vahel läinud varasemast oluliselt pingelisemaks ja keerulisemaks,” ütles tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni jurist Peeter Eesmaa.

Inimesi nii telefonitsi, meilitsi kui silmast silma vastuvõtul nõustav Eesmaa tõdes, et vestluse ajast umbes veerandi peab ta olema hoopis psühholoogi rollis. “Pean inimese ära kuulama, kui ta tahab ennast tühjaks rääkida suhetest tööandjaga. Kui halvasti on talle öeldud, ei kuulata ära, kompromissidele ei minda ...”

Uudsena tuli mullu Pärnust rohkesti pärimisi kaamerate teemal. Nimelt on tööandjad ruumidesse üles pannud kaamerad ja end häirituna tundvad töötajad pärivad, kas ja mil määral seda teha tohib. “Eriti viimasel poolel aastal on see teema justkui paisu tagant pääsenud,” sõnas Eesmaa.

Inimesi häirib, et tööandjad isegi ei põhjenda, miks kaamerad üles seatakse. Kurdetud on, et neid on jälgima sätitud isegi puhkeruumidesse. Ühe töötaja sõnutsi tuvastati kaamera abil, et ta jäi suitsupausile kaks minutit lubatust kauemaks, ja ta sai hoiatuse.

Töö lõpp ja saamata tasu

Läbi aastate on kõige sagedasemad mured, millega juristide juurde abi järele tullakse, seotud töösuhte lõpetamise ja saamata jäänud töötasuga.

Ega tavaline inimene peagi üksipulgi töölepinguseadust tundma, aga oma tööleping tuleb enne allkirja andmist kindlasti läbi lugeda, tõi Eesmaa välja kõige tüüpilisema põhjuse, millest arusaamatused tekivad. “Ei tohi anda allkirja kiirustades koridori seinal!” hoiatas jurist. “Kohe ei peagi alla kirjutama. Kui praegu pole aega, võtke leping koju kaasa ja lugege õhtul rahulikult läbi.”

Jääb leping läbi lugemata, võib endale hiljem probleemide laviini kaela tõmmata. Liiga sagedased on juhtumid, kus laua taga rääkides lepiti kokku, et töölise tunnitasu on näiteks kolm eurot, aga pärast avastatakse juba allkirjastatud lepingust, et tegelikult sai kirja kaks. Veel tihedamini tekib segadusi tööülesannetega: suuliselt räägiti ühest, ent nõutakse sama tasu eest muud.

“Praegu on karmid ajad, suusõnalisi kokkuleppeid ei tasu usaldada, see tuleb meelde jätta,” rõhutas Eesmaa. “Kehtib see, mis on kirjas.”

Paraku on reaalne elu selline, et inimesed on rahul ükskõik millega, peaasi, et tööle saaks. Vaidlema ei julgeta hakatagi, muidu võib töökohast sootuks ilma jääda.

Nõudke töölepingut

Sageli tuleb ette, et tööandja pole nõus või viivitab kirjaliku töölepingu sõlmimisega. Ebakindluse kõrval tähendab see enamasti sedagi, et töötaja töötasult on sotsiaalmaks maksmata ja haigestumise korral ei saa ta haiguskindlustushüvitist ja ravikulud tuleb endal tasuda. Julm löök pere-eelarvele.

Nii julgustas Eesmaa töötajaid kindlasti töölepingut välja nõudma. Kui suulistest palvetest ei piisa, võib selle esitada kas e- või tähtkirjaga. Töölepinguseadus kohustab tööandjat kirjaliku pärimise peale lepingu kahe nädala jooksul esitama. Kui seda ei tehta, on töötajal võimalus esitada avaldus tööinspektsioonile ning inspektsioon otsustab tööandja suhtes väärteomenetluse alustamise üle. Loomulikult võib töötaja pöörduda ka maksuameti poole, edastades info seadust rikkuva tööandja kohta.

Tööandjalegi vajalik

Tegelikult pole lugu sugugi ühepoolne ja kirjaliku töölepingu olemasolu on tähtis tööandjalegi, kuna selle puudumine võib rahaliselt valusa löögi anda, selgitas töövaidluskomisjoni juhataja Ilona Küüts.

Näiteks on töötajaga suuliselt kokku lepitud osalise tööaja suhtes, aga kui vaidluse tekkides pole kirjalikku lepingut võtta, võetakse aluseks täistööaeg ja see eeldab suurema töötasu maksmist. Kui töötasu suuruse kohta tõendeid ei leidu, võetakse aluseks konkreetse töökoha ja ameti esindaja tavapärane töötasu. Kokkuvõttes peab tööandja inspektsioonist abi otsima tulnud töölisele sel juhul maksma hoopis rohkem, kui varem suuliselt lubas.

Samuti võivad töötajad hakata vaidlema, kas ikka peavad mõnd tööülesannet täitma.

Nii tuleks vaidluste ennetamiseks kindlasti kirja panna täpne tööaeg, töötasu, lepingu tähtaeg, tööülesannete kirjeldus ja nende andmise kord.

Küüts tõdes, et töövaidlusi on mõne aasta tagusega võrreldes pisut vähem, aga need on läinud keerulisemaks. Järjest sagedamini otsivad abi hoopis tööandjad. Kui 2009. aastal oli tööandjate avaldusi kolm protsenti, siis mullu juba 13 protsenti.

Kui töötaja või tööandja tunneb, et olukord kisub keeruliseks, on mõistlik hakata kirjalikke tõendeid koguma. “Väga hea on saata e-kirju,” soovitas Küüts. “Selgitada kirjas tööandjale lühidalt olukord ära ja küsida, mis saab edasi: millal tööd saab, kui kaua peab kodus olema.”

Oma tagala kindlustamiseks on mõistlik peale rääkimise sääraseid olukordi kajastavaid kirjalikke dokumente (kirjad, e-kirjad, SMSid) tekitada.

Vanad tuttavad

Eesmaa märkis, et Pärnus leidub firmasid, kust järjepidevalt tulevad töötajad juristidelt abi otsima, nende seas on nii väike- kui suuri ettevõtteid. “Rohkem on neid ehitussektoris,” täpsustas ta.

Nende firmade nimesid inspektsioon avalikult välja ei ütle, küll saab iga inimene tööandja tausta täiesti avalikult uurida internetist krediidiinfo lehelt. Kui firmal on üleval suured maksuvõlad, tasub hoolega järele mõelda, enne kui sinna tööle minna.

Enamasti on vaidluse teemaks saamata töötasu. Tööandjad õigustavad viivitust rahaliste raskustega. “Tööandjad ei eitagi, et nad töötasu võlgu on. Ütlevad, et on rahalised raskused ja laekumise korral maksavad ära,” selgitas Küüts.

Näiteks on praegu levinud, et tööd napib ja tööandja saadab töölised koju ootele ega maksa palka, ehkki seaduse järgi peaks.

“Võiks ju töötaja koondada, kui on näha, et raha pole kuskilt tulemas, aga see tähendaks koondamistasu maksmist. Nii lastaksegi inimestel rahata kodus istuda,” rääkis Küüts. “Enamiku tööandjate puhul on tegemist äriühingutega. Äririski kannab omanik ja kui ta teeb liigutusi, mille tõttu töötajatel on kuude kaupa töötasu saamata, aga ta oma pere on söönud, siis mina küll ei ütleks, et ta pole pahatahtlik.”

Tihtilugu näevad juristid enda poole pöördunud inimeste pangakonto väljavõtetelt, et seal “ilutseb” üks väikelaen teise järel. Töötasuta jäänud inimestel pole enam kuskilt mujalt elamiseks raha võtta kui SMS-laenu andjalt. “Jah, ma olen kuulnud küll ja küll, et mõnes peres on lood tõesti nii, et leivarahagi pole,” nentis Eesmaa.


OTSIGE ABI

Tööinspektsioon pakub nõustamist kolme infokanali kaudu: juristi infotelefonil 640 6000, e-posti teel ti@ti.ee ja juristide vastuvõttudel.

Infotelefon 640 6000 annab nõu igal tööpäeval 10–15.

Pärnus saab juristi vastuvõtule registreeruda numbril 447 0450.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles