Loodus ilmutab veebruari märke, mida igal aastal ei näegi

Musträhn on mitte ainult meie suurim, vaid ka pelglikem rähn. Tihti pageb ta juba siis, kui märkab kaugustest silmanurka ilmuvat inimkuju. Foto: Karl Adami

Imelised talveilmad, millest olen pikalt puudust tundnud ja millega meid on nüüd kostitatud, lausa kutsuvad vabal ajal välja. Et aias on linnuliiklus viimasel ajal üksluine, kõndisin ronkade tiiva­vuhina saatel kuusikus.

Võrreldes põldude või metsasihtidega oli samblale langenud lumevaip jala all pehmema kõlaga ja palju õhem kui lageda peal, sest suure osa lumest on kinni püüdnud kuusevõrad. Tuulehood on muidugi seda ülemiste korruste lund alla raputanud, kuid sellegipoolest on tiheda okaspuumetsa turbe all veidi hõlpsam kulgeda. Kasuks tuleb see muidugi siis, kui on soov kellelegi külje alla hiilida.