Juhtkiri ⟩ Julget kodanikku vajame edaspidigi (1)
16. veebruar 2021, 00:01
Eile algas kohtupidamine Pärnumaad ja kogu Eestit möödunud suvel vapustanud tapja üle. Kuigi süüdimõistmiseni on inimene süütu ja tõestada tuleb vastupidist, on selline sõnakasutus vast õigustatud, kuivõrd Mikk Tarraste võttis esimesel istungil nii mõrvad kui mitme inimese, sealhulgas väikelaste vigastamise omaks.
Häirekeskuse telefon oli tol saatuslikul õhtul punane, sest sündmusega seoses saabus poole tunni jooksul ohtralt kõnesid. Inimesed olid hirmul, kuid õnneks piisavalt julged, et arutu põgenemise asemel tegutseda ja olukorrast häirekeskusele võimalikult kiiresti teada anda. Me oleme neile inimestele hädaabikõnede eest tänulikud.
Kõikide korrakaitsjate esmane kohustus ohtlikku olukorda sattudes on hoolitseda oma elu ja tervise eest ning seejärel aidata teisi. Sama kehtib iga inimese puhul, kes juhuslikult või kogemata neid ohustavasse olukorda satuvad ja peavad kiiresti arenevate sündmuste ja kasvava ohu kiuste langetama otsuse, kas minna kurjategijat jälitama või mitte.
Seda häirivam oli eilse kohtupidamise käigus teada saada, et kuigi Virgot Rägastik tunnetas ohtu oma elule ja tervisele ja andis sellest häirekeskusele teada, julgustati teda siiski ohtlikule inimesele järgnema. Kas selline soovitus oli õige või õiglane ja kes peaks võtma vastutuse, on küsimused, mis tekivad ilmselt paljudel.
Samamoodi ei saa me teada, kas või kuidas oleks sündmused arenenud olukorras, kus Rägastik oleks sekkumata jätnud. Kas siis olnuks hukkunuid veel rohkem? Või oleks Tarraste tabamine keerukamaks ja tunduvalt aeganõudvamaks kujunenud, külvates lähiümbruses ja kaugemalgi hirmu ja ärevust märksa pikemat aega?
Ei saa unustada, et me kõik oleme kõigest inimesed ja püüame teha oma tööd parimal viisil, nii ka tol õhtul telefonikõnedele vastanud häirekeskuse töötajad. Ehkki Rägastik maksis kodanikujulguse eest kõrgeimat võimalikku hinda, ei saa me teha järeldust, et targem on kodanikujulgust mitte üles näidata.
Eesti inimesed usaldavad kõige enam just päästeametit, häirekeskust ja politsei- ja piirivalveametit ning nii peab see ka edaspidi olema. Olukorras, kus kellelegi tehakse ülekohut, juhtunud on õnnetus või vajate ise abi, peab esimese asjana valima numbri 112.
Tõenäoliselt vajab eri ametkondade koostöö sellistes erandlikes olukordades harjutamist ning loodetavasti on raskete ja kriitiliste olukordade harjutamine just õppuste korras see, millele Lihula sündmuste järel tähelepanu on pööratud. Paratamatult toimib iga abistaja, meeskonna ja meeskonnaülene koostöö parimal viisil vaid siis, kui seda on korduvalt harjutatud.